Eesti keeles ilmus hiljuti raamat, autoriks väga sümpaatne Agu Sisask, jaapani filoloog. Raamat räägib tema elust, rahulikes ja ootamatutes seostes, nagu üks hea elu seda vääribki, väärt lugemine sõnaga.
Päris hakatuses tuleb mängu Käbi Laretei, teine suurepärane inimene, lisaks võrratu kirjanik.
Ühes kohas raamatu jooksul märkab Agu Sisask kontserdil käies, et Rootsi publiku seast mõnelgi muusikasõbral on kombeks klassikalise muusika kontserdile minnes partituur kaasa võtta ja seda ettekande ajal jälgida. "Ja kui te teaksite, millist sügavat naudingut see pakub," lisab Käbi Laretei selle peale.
Kui eile Rakvere teatri "Toatüdrukute" etendusele kutse sain, haarasin raamatukogust kaasa Jean Genet näidendi Ott Ojamaa tõlkes. Umbes 40 lehekülge, selle loeb lipsti läbi, seda enam, et olen tükki kunagi näinud, mõtlesin ma, aga tutkit, brat.
Genet tekst sunnib sind peatuma. Ka siis, kui lugu enne pealispindselt meeles, haaravad su säärest buldogina mingid laused, tahaks nad kohe alla tõmmata.
Ainult üks näide:
Solange: (...)
"Vaata, sa vaata ainult, kui hästi, kui ilusti armuline proua kannatab oma kauniduses. Valu muudab ta teiseks inimeseks! Saanud teada, et tema armuke on varas, jäi ta ka politsei ees kindlaks. Ta tantsis rõõmust. Nüüd on ta uhke hüljatud naine, keda kaks murest murtud ning hoolitsevat toatüdrukut kahelt poolt käe alt hoiavad. Kas sa nägid teda? Kuidas tema hingepiin sätendab nagu briljandid tema ehetel, läigib nagu tema kleitide satiin, nagu lühtrite kristall. Claire, minu roima ilu peaks lunastama minu mure armetuse. Pärast oleksin maja põlema pannud."Nii ka juhtub, et mure armetus lunastatakse, siia juurde, ma ei pea vist pikalt seletama, kui mannetu näitekirjanikuna ma ennast selle tsitaadi trükkimise ajal tundsin. ;D (Juba läks üle.)
Algus meeldis mulle väga. Genet ütleb: (näe, mitte ei pääse veel ühest tsitaadist)
"Lavastajad peavad hoolitsema, et liikumine poleks mitte juhuslik: teenijad ja proua peavad ühest lava punktist teise liikudes joonistama mõtteka geomeetrilise kujundi. Ma ei oska öelda, mis mõte see oleks, aga see geomeetria ei tohi olla lihtne edasi tagasi käimine. See peab olema kirja pandud, nagu öeldakse, et lindude lennus on kirja pandud ended, mesilaste lennus elutegevus, teatud poeetide kõnnakus aga surmategevus."NII KA ON. Solange ja Claire, ehk siis Lichtfeldt ja Mälberg alustavad mingi väliselt seosetu tantsulise liikumisega, mis kordub kolm korda nagu keritaks videot edasi-tagasi, ja kus on kirjas üsna suur osa kõigest, mis nõidendis edaspidi juhtub. ("nÕidend" on tõesti hea sõna.)
Vahepeal mulle ei meeldinud. Kisa ja kära, nagu eesti teatris ikka. Aga mind päästis partituur, ma küll ei lugenud seda, aga see oli meeles, ja kõik, mis tuli ja tehti, mis kõlas, oli nii ootamatute rõhkudega, et hoidis teadvust ärkvel.
Aga siis tuli Armuline Proua. Anneli Rahkema.
Boože moi!
Muidugi juhtub, et ma lähen teatrisse ja ei tunne näitlejat lavalt ära. Oletame, tal on mask ees. Või mängib ta seal kuskil taga massis. Või ma lihtsalt pole teda enne näinud.
Aga kui ma olen samal päeval sama inimese käest samale etendusele kutse saanud, no praeguse seisuga mul Alzheimer veel kallale pole pääsenud.
Aga Anneli Rahmead vaadates pidin ma endale ütlema, et see ei ole keegi viimasel hetkel asendaja, see on AR.
Ja kurat küll, kui ilusa rolli ta tegi. Ja ega ülejäänud temast kuskile maha ei jäänud. Ja ega Õunapuu kunstnikutöö kuidagi lahjem ei olnud. Aga sellest kõigest on teised piisavalt kirjutanud, kes tahab, mingi lihtsalt Rakvere teatri koduleheküljele.
Oldagu lahked, palun väga.On asju, mida näeb vaid iga üksik vaataja. Hetkel, mil Claire Mälberg vannis ellu ärkab, sealt välja tuleb, peegli poole astub, märg, must, liibuvas kombinees, valge vaht käsivarrel, haaras 
mind rõõmus õudus.
See on õudne tunne, kui sa mingid kolm viimast kuud oled magama jäädes tajunud, et surm on su poole teel. Ahvatlev, vastupandamatu ja isegi halastav. Aga ikkagi - surm.
See ei ole kergesti läbielatav tunne...
Ja siis sa näed teda.
Aga ta kõnnib sinust eemale.
Jee!
Samal õhtul vaatasin ühe silmaga "Chicagot" telekast. Catherine Zeta-Jones, Renee Zwellinger, kes mulle üpris hästi muidu meeldivad. Pärast "Toatüdrukuid" olid nad kuidagi küündimatud. Mõtlesin: tüdrukud, Katja ja Renee, tulge Rakverre, õppige Ülle ja Tiina käest.
Ah et keda Anneli Rahkema mulle meenutab. Kuulake Scarlett Johanssoni esimest plaati.
Kuradi imeline, et nii väike teater, ja selles võetakse hambusse nii suur nÕidend, ja kõik panevad kümnesse. Tuleb jah, tänulik olla.
P.S. No ja kui ma selle Chicago jutu paar päeva hiljem Üllele ette laulsin, ütles ta, et kõige ägedam tunnustus nende jaoks oli see, kui öeldi, et te mängite nagu mehed.
Peaksin tõepoolest terve sissekande ära kustutama, pealkirja ära muutma. "Nad mängivad nagu mehed." Muud pole vajagi.
