No rock, no (mental) freedom

Tänud Priidule
(Priit Pärna jänesepildiga märgi eest)
ja Peetrile (soovi eest,
et Nickelback esineks Vallimäel)

Tänases "Postimehes" ilmus Valner Valmelt asjalik lugu "jänesemaksust". Soovitan.

Ei suutnud end pidada ja kirjutasin loo taha ka kommi. Kes tahab, võib lugeda, kolmas komm on minult.


Parandan ka väikese vea: Tšehhis ei toimunud mitte purpurrevolutsioon, nagu kommentaaris kirjutasin, vaid sametrevolutsioon.
Ülemisel pildil pajatab Vaclav Havel Mick Jaggerile, Charlie Wattsile ja (minu lemmikule) Keith Richardile, et rokimees olla on muidugi lahe, aga presidendiametil on ka omad võlud.
Ülemise pildi all oleval pildil räägivad Lou Reed ja Vaclav naistest ja muust olulisest.

Nähtamatud kubepüksid.

Nu käisime omigul Joonas-poisiga sääl Nõmme passeinis ujumas. Astusime ujula poole küll nopelt ja pikal sammul, mul oli kaks tassi va kohvilaket kah kerre keeratud, a ikka siuke na kergelt uimane olemine peas.

Nu käisime siis enne veel duši all, kui vette kargasime, ma isegi läksin aurusauna oma vanu konte soojendama. Aur oli tihe, kas see hakkas pähe või mis asi, igas tahes, kui ma siis passeini läksin, et vette karata, siis vaatan, enne veel kui pommi panna, üks kiilakas vanapapi sääl all vees lükkab end seina küljest lahti.

Ah sa sinine sitikas ja punane putukas, vaatan ma. Papi on vist veel rohkem uimas kui ma ise. Sest papil pole püksa jalas. Ujub teine niisama, puhtalt palja tagumise otsaga. Pikk pragu paistab palede vahel ja puha.

Ujub sedasi väärikalt nigu ristleja Aurora Emajõel, ma mõtlen, mis ma nüüd teen, kas hakkan kätega vehkima või mis. Hea küll, kargan siis vette, ujun papile järele. Mõtlen, et koputan talle korra õlale, ütlen, et teate, härra, teil on vist midagi puudu. Seal kus jalad algavad ja kere lõpeb.

Jõuan papi taha, annan signaali, et pea kinni, ma tahaks korra nagu vestelda. Papi ei tee märkamagi, sulberdab ikka ilusti edasi nagu ratasaurik Missisipil.

Sulberdan siis mina ka sedasi edasi, tema kõrvale, mõtlen, et nüüd toetan jalad maha ja ajan käed laiali, teen talle vähe tõkkepuud. Igaks juhuks veel sukeldun ja uurin kiilualust olukorda. Prille mul küll ees pold, need oli Joonas-poiss omale küsind, aga oli kohe näha, et kiil on papil küll lühike ja kulunud, aga kenasti mustav ja karvane, hoiab laevukest ilusti kursil ega lase sel mitte ümber minna.

Ohoo, no see on ikka jama, mis siis seepääle puhkeb, kui papi nüüd oma paljast kubet pilguga tabab ja Aadama esimeses üli konnas padavai riietamise ruumide poole silkama pistab, mõtlen mina. Seda naiste kiljumist ei jõua ära kuulata. Ootaks õige veidi, enne kui Hiiobit kuulutama hakkan.

No puhverdasin ennast siis raja otsa, lasin ankru vette, toetasin jalad maha ja ootasin papi ära. Papi jõudiski pärale, vääramatult justkui vaalakuningas. Avasin suu ja köhatasin. Papi tõusis püsti. Tal olid jalas täpselt ihukarva kubepüksid.

Mull mull mull, vajusin ma vee alla.

Oleks ma nüüd papit poole tee peal kõnetanud, mõtlesin vee all viibides, kus mu punaseid palgeid näha pold, oleksin ikka raske s*ta maha pannud. Või mis maha, vette ikka.
Seega, kae kaheksa korda, mõtle üheksa korda, enne kui ühe korra suu avad.
Aga nii palju oli mu punastamisest kasu kah, et sel omigul oli vesi Nõmme passeinis oma kolm kraadi lämmim kui muidu.
Mõista-mõista, kes on pildil.
Uskuge või mitte - Tom Cruise:)

Superluks lugu. Kellelt? Klassikult. Mitte tulevaselt, vaid olevaselt

Leidsin blogimaailmas ringi lonkides Wimbergi suure-, oma- ja imepärase jutustuse kahest toredast õest.
Riputan selle seia, loodetavasti Wimbergihärra ei muutu tigedaks seepeale, teen ju seda sex, et propageerida ta loomingut ja suurendada inimeste arvu, kes ta olemasolemisest rõõmu tunnevad.

MINIMALIE JA MAKSIMALIE

Elasid kord kaks õde – Minimalie ja Maksimalie. Minimalie oli väike ja õbluke, Maksimalie suur ja matsakas.
Ka iseloomud olid õdedel samavõrra erinevad. Minimalie hindas madalat profiili, Maksimalie seevastu armastas asju panna suure kella külge. Kuna Maksimalie jõud käis Minimalie omast üle ja samuti ulatus ta oma pikkuse tõttu õest kõrgemale, rippuski nende kodus suurem osa asju esikus suure kella küljes, nii et kõik, kes uksest sisse tulid, omad või võõrad, võisid neid kohe näha.
Loomulikult valmistas seesugune käitumine Minimaliele palju tuska ja meelehärmi. Samuti tõi Maksimalie oma seisukohti ikka kuuldavale aplombi saatel. Ja kevadeti, kui teedele ja tänavatele ilmusid suured aplombid, ei suutnud ükski vägi Maksimaliet neist eemal hoida. Ta pani kohe oma kõige kõrgema säärega kummikud jalga ja läks rõõmsalt õue paterdama, hoolimata vagurama õe keelamisest ja manitsustest.
Kõigil sellistel puhkudel leidis Minimalie lohutust heegeldamises ja kudumises. Aga eriti meeldisid talle igasugused pitsid. Need võttis ta kõik köögikapist välja, nii palju, kui tal neid oli, seitse tükki, kaheksasest komplektist oli üks aastate jooksul ka katki läinud, valas servani vana valget täis ja jõi üksteise järel tühjaks.
Samuti olid huvid ja harrastused õdedel täiesti erinevad. Minimalie kogus eksliibriseid ja tikutoosietikette, Maksimalie armastas käia muuseumides triptühhone ja pannoosid imetlemas. Minimaliele meeldis unistada mängutoosi muusika saatel, Maksimalie seevastu hindas oopereid ja sümfooniakontserte. Mis puutub lugemisse, siis Minimalie südame võitsid haikud, epigrammid ja laastud, aga Maksimalie jaoks pakkusid suurimat lugemiselamust eeposed, poeemid ja epopöad.
Keeruline oli õekeste kooselu, mis siin salata. Maksimalie kippus kõike võimendama ja suurendama: „Need rahamäed, mis iga kuu viina alla magama pannakse – kust need välja võetakse!” Minimalie aga proovis kõike just pisendada ja vähendada: „Ah, see mõni kopik, see on tühiasi.”
Salamisi unistasid mõlemad, et ühel päeval keegi tuleb ja nad ära võtab. Maksimalie unistas printsist valgel hobusel. Minimalie aga ohkas ja lõi käega: „Peaasi, et päris totu ei oleks.”

MUID TOREDAID LUGUSID WIMBERGIHÄRRA ELUST JA LOOMINGUST LEIAB SIIT
Nauditagu!

Wimberg, Contra ja Aapo Ilves tunnevad end hästi. (Ka kahe viimase härrasmehe blogisi tasub tšekata)


Wimberg,Vahur Afanasjev aka Afanassi, Contra ja Aapo Ilves esitlevad Art Cafes oma "Väikest pornoraamatut. Parajasti esitavad nad laulu "Juua ja n***uda".
Kohvikulaua taga Wimbergist vasakul istus tol sündmusel herr Priit Põldma, üks meie koolilehe toimetuse tegijatest.
Omal ajal sai selles ka lehte looke tehtud. Kes soovib, võib lugeda.

Kurb lugu prints Arthurist

Mariale, tänuks teeviida eest

Ühel päeval kohtas rüütellik prints nimega Arthur printsessi, kellest kaunimat polnud ta iial näinud. Printsessi nimi oli Sweetheart.

Selles printsessis oli midagi. Midagi arusaamatut, mis teda teistest eristas… Ehk oli see printsessi lummav ja piimjalt valge nahk, mis Arthurit selsamal hetkel, kui ta printsessi märkas, lausa pimestas. Või hoopis tema hulluksajavalt punased verevad huuled, mis lausa anusid esimest suudlust?

Oli kuidas oli, prints Arthurile oli silmapilk selge: printsess Sweetheart on tema elu armastus.

Prints otsustas, et ei tohi mitte süllelangenud õnne käest lasta, ta astus tolle pimestavalt kauni tüdruku juurde, pistis käe taskusse ja haaras sealt otsekui võluväel klaaskommidega kaetud kihlasõrmuse ning ulatas selle neiule.

Printsessi silmad lõõmasid rõõmust, kui prints sõrmuse tema õrna valgesse sõrme pistis. Ent tähelepanelik vaataja oleks seal näinud ka kurbusekildu vilksatamas…

Printsess Sweetheart mõistis, et on armunud… Ta teadis ka seda, et tõeline armastus paneb sulama ta südame, mis on tehtud valgest piimašokolaadist.

Õnnetu prints Arthur oli välja valinud ainuma printsessi terves ilmas, kes polnud armastusele määratud.

Sweetheart suri prints Arthuri käte vahel ning ei jäänud temast siia maa peale järele muud kui ta piimvalge käsi.

(Lugu pärineb prints Arthur III erakogust.)

Ülemisel pildil kuninglikus perekonnas ülima hoolega
säilitatav reliikvia.

Alumisel pildil prints Arthuri ja printsess Sweethearti pojapojatütar, sest nagu väidavad vanad käsikirjad, sulas printsess Sweetheart niivõrd aeglaselt, et jõudis siiski järeltulija saada, kes omakorda järeltulija sai ja kes omakorda...
Pildil on kujutatud prints Arthur VI ja tema naise kuninganna Beachbitchi tütar Chocolateslut.

The rich have got their channels into bedrooms of the poor

Mina olen ju tuntud telepuritaan, nimetanud telekat lehes kõva häälega mustaks auguks toa nurgas ja puha.
Ja mu telekavaen väljendub konkreetselt. Kuni me lapsed veel teismeliseks polnud saanud, ei olnud meil kodus kohe meelega telekat.

Muidugimõista, ma ei arvanud, et telekas on Saatana urruauk, kust tuleb ainult paska ja meeli tuhastavaid tuleleeke, teinekord ikka käisin sõprade juures väärtfilme vaatmas ja häid saateid ja...

Aga laias laastus, tõlgendasin neid ridu, mis on pealkirjas ja mis pärinevad Leonard Coheni laulust Tower of Song nii, et tegemist on telekanalitega, mille kaudu maailma mõjuvõimsad tegelased argiinimeste päevadesse ja öödesse ja unenägudesse ronivad, et nende käed, jalad, mõistus ja meeled enda külge siduda.

Kõik need riaalitišõud või ekraani peal ringi kalpsavad kaalikad ja kapsad või need lõputud kiidulaulud ebatavalisele pesupulbrile või enneolematule värskusele, mis levib kannikate vahelt üle terve kere ja.

Eile sattusin taas, kümnendat korda kohe kindlasti, vaatama dokki Leonard Coheni elust - "I`m Your Man."
Oivaline, imeilus, tihe, õhuline, diskreetne, korraga kõrge ja sügav. Nagu kõik CVoheni tekstid. Aga selles on kohe midagi eriti.
Cohen ise laulab kaamera ees vaid ühe laulu. Sellesama, laulutornist, millesse ta vangi on määratud, sest ta on sündinud häälega, mis kuldne.

Ja mind tabas hoopis vastupidine äratundmine. Mina, vaimust vaene ja väike, istun oma diivanil ja saan Cohenile otsa vaadata. Jälgida iga kui viimast kortsu ta näol, sukelduda ta silma põhja. Juua puhast vaimuvett.

Tundsin erakordset tänulikkust, et on olemas kanal, mille kaudu see rikas ja suur jagas minuga oma elu ja arusaamu.

Edasine on laulu tekst. (Hank Williams, kelle köhimist laulu peategelane terve öö kuuleb sada korrust kõrgemalt, on kuulus Ameerika kantritrubaduur.)
Kui juhtub, et viitsite videot vaadata, pange tähele, kes bäkki laulab. See on Bono, U2 frontman, maailma kõige edevam muusik.
Anekdoot räägib, kuidas ta Hillary Clintoniga kõrvuti lennukisse istuma satub. Hillary püüab igati Bonole külge ajada, a ei miskit. Korraga lööb lennuki lähedal välku, Hillary surub end paanikat teeseldes vastu Bonot, aga Bono lükkab ta eemale ja poriseb: "Noh, mis nüüd siis lahtii. See oli lihtsalt Junal, kes minust pilti tahtis teha.")
Selles loos laulab Bono ainult "humm amm amm aa - humm amm amm aa" ja korra refrääniosa, mis ka originaalis kõlab teise laulja suust.

Well my friends are gone and my hair is grey
I ache in the places where I used to play
And I'm crazy for love but I'm not coming on
I'm just paying my rent every day
Oh in the Tower of Song

I said to Hank Williams: how lonely does it get?
Hank Williams hasn't answered yet
But I hear him coughing all night long
A hundred floors above me
In the Tower of Song

I was born like this, I had no choice
I was born with the gift of a golden voice
And twenty-seven angels from the Great Beyond
They tied me to this table right here
In the Tower of Song

So you can stick your little pins in that voodoo doll
I'm very sorry, baby, doesn't look like me at all
I'm standing by the window where the light is strong
Ah they don't let a woman kill you
Not in the Tower of Song

Now you can say that I've grown bitter but of this you may be sure
The rich have got their channels in the bedrooms of the poor
And there's a mighty judgement coming, but I may be wrong
You see, you hear these funny voices
In the Tower of Song

I see you standing on the other side
I don't know how the river got so wide
I loved you baby, way back when
And all the bridges are burning that we might have crossed
But I feel so close to everything that we lost
We'll never have to lose it again

Now I bid you farewell, I don't know when I'll be back
There moving us tomorrow to that tower down the track
But you'll be hearing from me baby, long after I'm gone
I'll be speaking to you sweetly
From a window in the Tower of Song

Yeah my friends are gone and my hair is grey
I ache in the places where I used to play
And I'm crazy for love but I'm not coming on
I'm just paying my rent every day
Oh in the Tower of Song

Kas panite, muide, tähele irooniat laulu sõnades? "I was born with the gift of the golden voice." Kuulake korra üle. Kust otsast see hääl tal kuldne on, ah? Ja vaadake Cohenile otsa, kui ta neid ridu laulab.
Kas mees muigab iseenda üle?
Või mitte?

Sasu ja Zazou - in memoriam

Kaks aastat tagasi, sissemagatud hommik.
Oi! Pagan küll!
Kähku-kähku särk selga, püksid jalga, sokid, tossud. Kähku-kähku... Kiiresti-kiiresti.

"Pagan, mingi imelik lõhn! Vastik!"
Pistan nina tossu sisse, nuusutan, no kurat küll! Sasu on tossu täis kusnud.
"Kurat! Kus mu saapad on! Siin ei ole. Siin ka mitte. Siin ka ei ole. Pööningul? Kus taskulamp on!? Mis kell on? Kuradi Sasu! Aa, siin nad ongi. Kurat, need saapad on ju nii libedad."

Tööle ma muidugi kakerdasin, aga sellest ei saanud just hea päev. Õhtul, tosse masinas pestes, olin tige.

XXX
See lugu algas tegelikult pisut enam kui 13 aastat tagasi.
Pühapäeva õhtu, pime ja vaikne Rakvere linn. Noor pere kahe lapsega: tütar (10), poeg (5) jalutavad Vallimäelt Tallinna maanteed pidi alla. Vaikne ja pime tänav. Korraga, maantee keskel, Linnavalitsuse ja teksapoe vahel, keegi piiksub. Kes see seal on?
Igatahes on ta pisike ja karvane. Ja igatahes ta piiksub. Meeltäraheitlikult.

Perekond seisatab, latern ei põle, hästi ei näe, jääb vaatama, mõtleb, mida teha, mäe pealt hakkab kostma läheneva auto hääl.
"Kassipoeg!" hüüavad lapsed.
Pereema kiirustab kassipoja juurde.
"Tiiiiinaaaa! Auuutoooo!" hüüab pereisa ja nõksatab ema poole, et ta tagasi tõmmata.

Õhtuleht oleks saanud siit hea esilehe pealkirja: PEREEMA HUKKUS KASSIPOEGA PÄÄSTES LASTE SILME ALL

XXX
Tavaline pisike hall kassike, ja kuidas ta üksi maanteele sattunud oli, polnud võimalik välja mõelda. Lapsed panid talle nimeks Sasu.

"Sasu! Sasu!" Seda kilkamist oli me maja pikalt täis, kui ta mööda põrandat palle taga ajas või kardinat pidi üles kribis. Ka harrastas ta mõnikord heliloomingut, lühikesi modernseid klaveripalu, mida esitas mööda klaveriklahve paremalt vasakule astudes.

"Oo, Zazou," ütles talle pereisa, paadunud frankofiil, kes armastas ta nime hääldada prantsuse keeles, tunnustuseks. (Prantsuse keeles ongi tihti nii, et s hääldub silbi alguses kui Z ning ou kõlab alati kui pikk uu.)

Sasu sai suureks, temast kasvas tavaline eestimaine hall triibik. Oma lihtsale välimusele vaatamata, temas oli mingit enesest lugupidamist, ta hoidis oma pead väga püsti. On ju mõistujutuski öeldud, et kui koer vaatab inimesele otsa, mõtleb ta: "Sa annad mulle peavarju. Sa annad mulle süüa. Sa oled jumal!" Ja kui kass inimesele otsa suvatseb vaadata, mõtleb ta: "No näed. Sa annad mulle peavarju. Sa toidad mind ja paitad. Järelikult - ma olen jumal."
Kuid Sasu hoidis oma pead kuidagi kõrgemal kui kassid tavaliselt.

Saabus kirgede aeg. Sasule sündisid pojad, teised leidsid omale uue kodu, meie juurde jäi Sasu must poeg Tondu, kes aga ühel päeval lihtsalt minama jalutas.
Sasu steriliseeriti, sellega sai otsa tema emaõnn, nii ta siis jagas meie maja ja me elu.

XXX
Nagu me kõik, mõtlen siin inimkonna liikmeid laiemas plaanis, tahtis ka Sasu oma eluga maailma mingi jälje jätta. Me ei olnud tollal just korraarmastaja perekond. Sasu meelest olime kohe liiga lohakad.
Ja Sasu hakkas kõike, mis kuhugi põrandale kerglaselt või hooletult maha jäeti, meie tähelepanu pööramiseks ära märgistama.

Pikka aega lihtsalt siunasime teda. Selge see, et kass on süüdi, kui kingad, kotid, mistahes muu maha vedelema on jäetud. Siis õppisime tänu talle ära, no ei tohi jätta asju põrandale laokile! No ei tohi! Kingad olgu riiulis, voodi alati ilusti ära tehtud, õpetaja kott laste vihikutega laua peal. (Kuidas teile meeldiks tagasi saada uriinilõhnalist kirjandit. "Mida õpetaja nüüd sellega öelda tahtis?" mõtleks mõnigi esimese hooga.

Kui end siiski unustasime, kutsus Sasu meid jälle korrale. Tasuks pikemaajaliste harmooniaperioodide eest mängis ta meile mõnikord klaveril järjekordse uuema modernse hetkeimprovisatsiooni.

Kaks nädalat tagasi, päeva pealt, hakkas Sasu vaaruma, siis ei suutnud enam püsti tõusta, ei söönud. Ta oli juba rohkem kui 13 aastane. Ja loomaarst ütles, et tal on lihtsalt aeg minna. Ning aitas ta üle läve.

"Ma nutsin ikka korraliku peatäie," ütles pereema järgmisel päeval pereisale.

XXX
Vahepeal oli pereisa avastanud tänu Tõnu Kaalepi plaadiarvustustele prantsuse elektroonilise helilooja, kel nimeks - võta või jäta - Zazou. Ei-ei, mitte neljajalgse kassist helilooja, meie pere Zazou, hoopis tema kahejalgse nimekaimu: šveitsi -prantsuse helilooja Hector Zazou.

Oma blogis on disainer, muusikakriitik ning esseist Tõnu Kaalep kirjutanud näiteks:
"Dreamworld"... seisund, kus kõik on justnagu hästi või ongi hästi.
Panin mängima Hector Zazou plaadi "Geologies".
Nüüd on hästi. See ei pruugi jõuluni jätkuda, kuid on ilus.
Milleks debatt ja hämarus, kui sul on hea?
Kuula Zazou lugu "Enoch Arden", siis räägime edasi..."

Kuulasin teda. Mitte küll seda lugu, mida Kaalep mainis. Seda, mis netist esimesena ette jäi. Sattus olema mingi piuksumine, selline kõrvatungiv, garneeringuks meloodilised urinad, lainetav tiksumine. Ohoo, tegin ma. Mu muusikalised süljenäärmed hakkasid ohtralt voolama.

Nii hakkasin kuulama Hector Zazou muusikat.

Kolm kuud tagasi kirjutas Kaalep arvustuse kahele Zazou plaadile. Kahele viimasele. Uusi kompositsioone enam ei tule. Sest...

XXX
Eile tulin koju. Võtsin tossud jalast, ja pillasin nad riidevarna alla. Mõtlesin:" Nüüd võin tossud rahulikult jätta, kuhu tahan."
Siis mõtlesin:" Ma üldse ei pahandaks Sasu peale, kui ta tuleks ja sinna sisse pissiks. Ma kohe rõõmustaks. Kui ta vaid tuleks."

Täna, nende ridade kirjutamise ajal, hetk tagasi, käisin esikus. Tõstsin tossud riiulisse, tütre saapad ka.
Hector Zazou plaate mul ei ole. Aga mul on Youtube kontol tema lugudest kokku pandud playlist. Ikka täitsa tihti kuulan teda.
Mina ei oska nõustuda nendega, kes ütlevad, et surm on lõplik, et inimene elab nii kaua, kuni teda mäletatakse. Maaailm on üks suur Browni liikumine, molekulid sebivad, tormavad, põrkuvad kokku.
Elu kestab, kuni molekulid, mida sa elades liikuma panid, teistele molekulidele neid puutudes haiget ei tee. Pole tähtis, mis su nimi oli, kaua seda mäletatakse, või kes sa olid: inimene või loom.

500 postitust!

kui niipalju poste siia laekub siis tuleb blogile teine lehekülg juurde. mõelge kui äge.

lihtsalt üks meeldejäänud pildiseeria:

sellise pildi tegin just. aknast. telefoniga.
selle järgi saaks hästi monitore kalibreerida.
kes näeb ekraanil vaid musta ristkülikut, see peab oma
monitori sättima heledamas, kes arvab et pildil on päike
ja kena talvepäev, see muutku oma monitor tumedamaks.

parem varem aga kunagi pole hilja

esmalt vabandan, et pole PIKKA aega siia ühtegi rida kirjutanud. mu energia on viimasel ajal muude asjade peale kulunud ja pole olnud aega mõelda ühtegi blogimist väärt mõtet (selle koha jaoks siin).

aga nüüd sain järjekordse tõuke ja meeldetuletuse, et see blog siin on olemas ja vajab kirjutajaid-lugejaid. sest ilma nendeta poleks ju ühtegi blogi alles. loogiline! :)

teate, ma käin ülikoolis. õpin ajakirjandust ja avalikke suhteid. meid on kursusel kokku 75. järgmisel õppeaastal hakkavad need, kes soovivad saada ajakirjanikeks, õppima selliseid aineid nagu reporteri töö jne ja need, kes tahavad saada avalike suhete juhtideks või pressiesindajateks, teisi aineid. praegu õpime veel kõik koos samu aineid nagu näiteks meedia ja kommunikatsioon, sissejuhatus sotsiaalteadustesse jne. väga põnev on. olen vestelnud peaaegu kõigiga igavates loengutes tagapingis või vähem igavatel kursusepidudel siidriklaasi taga. paljud meist on eemal oma perest ja parimatest sõpradest, mis tähendab seda, et otsitakse uusi kaaslasi, kellele oma saladusi rääkida või et oleks sõpru ka siin, Tartus. kõik on väga avatud, peaaegu midagi ei jäeta endale teadmiseks, kõigest räägitakse. osalt ka selle pärast, et ollakse pisut hirmul ja stressis eksamite ja õppejõudude (nt Marju Lauristin) pärast ja tahetakse kellelegi sellest rääkida. jagatud mure on ikkagi pool mure.
selle pika sissejuhatusega tahan jõuda selleni, et (see oletus tuleneb siis kursakaaslaste juttudest ja olemisest) paljud meist ei tea tegelikult, kelleks nad saada tahavad ja miks nad siin on. rääkisin ühe Teelega sellest, kas ta valib sügisel avalikud suhted või ajakirjanduse ja ta ütles, et hakkab ajakirjandust õppima, aga ei taha tegelikult ajakirjanikuks saada, vaid hoopis meeldib talle maalida (aga kunstnikele ei maksta hästi). üks teine tüdruk valib ka järgmisel aastal ajakirjanduse, aga sellepärast, et ta vendadel on (ja tsiteerin:) "Etv-s tohhuijaa tutvusi". ka neid, kes oma vanematele tulevase bakalaureuse kraadiga meelehead tahavad teha, on üsna palju. veel üks äärmiselt võluv tüdruk meie hulgas on Helen, kes õppis eelmisel aastal (siis ühe õppeaasta e. kaks semestrit) matemaatilist statistikat ja enne seda aasta molekulaarbioloogiat vms. võin küll faktidega eksida, aga suund ja keerukusaste jäävad samaks.
niisiis. meie kursusel on palju neid, kes veel mõtlevad, et mis toimub ja mille pärast. hiljuti küsis üks mu lähedane sõber, te kuidas saab teada, mis on inimese eesmärk elus, me rääkisime sellest. ja selgus, et ta kahtleb, kas valitud elukutse on tema elu kutse. kui aus olla, tundus suvel juba, et ta kiirustab natuke ülikooli minekuga. ta lihtsalt tegi sisseastumiskatseid erinevatele erialadele ja läks, kuhu vastu võeti. mis ei tähenda, et see eriala, mida ta õpib, oleks madala prestiižiga. nüüd on ta aga jõudnud sinnamaale, et tegi pausi, mõtles järele ja hakkas kahtlema. tore, et see üldse juhtus, sest palju hullem oleks, kui ta oleks läbinud ülikooli, läinud tööle ja siis ühel päeval 31-aastasel taibanud --- see on vale koht, kus ma olen. sest paljud inimesed on mingil hetkel oma elus enda jaoks kas liiga väärikad või vanad või koledad selleks, et paar sammu käidud teel tagasi astuda ja otsast peale alustada. loodan, et see sõber, kellest viimasena rääkisin, loeb seda postitust, mõtleb veel ja astub vajalikud sammud. kui mitte, on ta ikkagi mu parim sõber.

mida ma teile tahan öelda, on (seda ütlevad tihtipeale vanemad ja targemad noorematele, aga mitte rumalamatele): kasuta oma võimalusi. ja tunne ära märgid, mis annavad mõista, et liigud valele poole. ja veel: kunagi pole hilja, aga sa pead seda esmalt iseendale tunnistama.

UUENDUSED

1:võibolla keegi teravsilm on juba märganud aga nüüd on blog eestikeelne. varem comments, nüüd kommentaarid. olgem patrioodid!


2:UUS VIIS POSTITAMISEKS: nüüd saate postitada ka nt oma moblalt. lihtsalt kirjutage oma postitus valmis ja saatke see sobival kujul aadressile: magasiin.pasundaja@blogger.com. kui seda loete siis süsteem toimib.

Mida järeldada sest?

Kaks probleemi, üks naist juba lahendatud, teine...

Briti teadlased avastasid hiljuti - keset me universumit on must auk.
Kuskohas täpselt?
Seda nad ristiinimesele arusaadavas keeles ei viitsinud seletada, aga see probleem õnnestus täna õhtul koduse laboratooriumitöö käigus ära lahendada.

Nimelt, naastes koju, külma korterisse, asusime kütma ahju. Puud ei süttinud ega süttinud ega süttinud ega süttinud ega süttinud. Üldse kohe ei süttinud.
Kuivad puud, peenikesed puud, igati head.
Üle kuramuse tunni aja kestis see kuramuse kammaijaa. Hakka või, kurat, ma ütlen, kuramuse rituaalseid tantse tantsima.

Siis sai selgeks: universumi must auk asub meie ahjusuus.

Kui nii siis nii, mis seal ikka.

Ülalolev pilt ei ole illustratiivse tähendusega, vaid väljendab vaimuseisu, mis haaras siinkirjutajat peale tunniajalisi viljatuid tikutõmbamisi ning pärast intensiivset kolmetunnist kahe puupulga vastastikku hõõrumist.



Aga teine probleem. Siiani lahendamata.
Mees on kolm kuud kodunt ära olnud.
Tuleb koju. Kõik on tore.
Saabub öö.
Hakatakse end magama sättima.
Naine lausub: "Täna öösel ma magan oma voodis."

Tähendab see, et ta on need kolm kuud maganud kellegi teise voodis?

Jan ja Samuel ja need teised

Käisin teatris, nägin etendust.

Väga erilist.

Üritasin sest kirjutada. Tundus lootusetu, et midagigi välja võiks tulla. Kui pärast lugesin, na-a-atu-kene, midagi nagu siiski tuli.

Üks lugu ikkagi ei mahtunud sinna.

"Godot" algab sõnadega: "There's nothing to do." Mees istub kivi peal, ei saa kinga jalast ja annab alla: "There's nothing to do."

Seda kuuleb mitu ja mitu korda. "Midagi pole teha. Ei, noh, pole midagi teha. Nii need asjad käivad. Lootusetu." Nagu eluski, on ju.

Kes juhuslikult kursis ei ole: Godost ei teata, kas ta üldse olemas on, missugune ta on ja kuivõrd mõtet on teda oodata. Täielik müstikus. Ei teata ka, mida Beckett mõtles, kui selle lavale mitte tuleva lavakuju lõi.

Nimi nagu vihjab, kes ta võiks olla .

Ja Poisi käest päritakse, milline see Godot on, habemega või ilma.

"Habemega," ütleb Poiss.

"Valge või musta habemega?"

"Valge habemega," vastab Poiss.

"No siis on asi hull," öeldakse selle peale:)

Aga tulles selle juurde tagasi, et "midagi pole teha", "et nagu elus", et "Godot" on ühtpidi sitaks absurdne ja teistpidi sitaks eluline, ja kummat siis rohkem on, siis vastus on ehk siin.

Kui San Quentini esietendusel eesriie avanes, tekkis meeletult pikk vaikus. Mees, kes kivil istus ja pidi esimese lause ütlema, ei suutnud suud lahti teha.

Ta vaatas saali, kus istus ta ema, keda ta polnud 19 aastat näinud. Ja ema kõrval istus mehe õde, kelle kohta ta ainult ema kirjadest teadis, et tal õde olemas on.

"HE looked at her sister. SHE WAS BEAUTIFUL! SHE WAS PREGNANT!" (Jönson peaaegu karjus neid sõnu).

Mees (kurjategija, eluaegne vang, näitleja) vaatas ja vaatas, kord oma õde ja siis oma ema, ja siis tegi ta lõpuks suu lahti. Ja ütles:
"There's nothing to do, mom! I love You!"

See ei olnud sugugi ainukene kord, mil mu ihukarvad end püsti ajasid.

Beckettist ja Godot' st veel seda et. Kui kunagi Iirimaale satute, uurige Iirimaal välja antud 20 eurost münti. Selle esiplaanil on Becketti nägu, taamal seisavad mõtlikult kaks “Godot” peategelast, läbi mündi kasvab puu. Nii suur, et ei mahu sinna hästi ära. Loodan et teil ei teki masendst, et selle 20 euriga pole midagi peale hakata. Ehkki, mine tea, kunsti jõud on ju nii suur.

Ja kui kunagi Pariisi satute, käige ära Montparnasse’i surnuaial, Becketti haual. Marmorist hauakivi on täpselt selline nagu Beckett soovis: “Ükskõik mis värvi, peaasi, et hall.”

Inimesed, nagu Beckett ja Jönson ja need teised, panevad su sirgema seljaga elama. Trellide taga on Spoon Jackson, kes mängis Godot's, triibulises särgis vaatab sulle otsa Jan Jönson

Olen kukkede kaugus- ja kõrgushüppe tshempion.

Pealkiri on võetud
ühest pullimast blogist
mis eesti keeles
elanud on.

Tundub küll,
see möirgaja loom
hulgub nüüd Blogide Manitou juures
taevastel karjamaadel
tõmbab rohtu
koos Haiawata ja Hell's Angelitega

või raiuti tal jalad küljest
nagu see rahvuskangelastega kenaks kombeks.

No on lehmad




Igatahes siin ta on


Veel: tahan soovitada, kui kellegi avaneb võimalus isikliku kõrvaga Ehinit oma luulet lugemas kuulda, siis see annab elamuse.

Aga kui ta veel mõne sellise loo ette kannab, siis hoidke kahe käega katusest kinni, et see minema ei kimaks

Uusaastasoov? Või pigem soovitus?

Kui soovitus, siis igatahes mitte ilmaütlevas käändes - soovi olemasolu puudumine. Seega ikka soov.

Ja soov on peidus järgnevas loos, mille jutustas kord mulle hää sõber, kes elas mitu aega Berliinis ja käis Berliini meremuuseumis.

Seal, nagu ikka, kõnnid suurte akvaariumite vahel vee all ja vaatad, kuidas haikalad üksteist taga ajavad, delfiinid inimeste madala IQ üle itsitavad ja pingviinid tundeliselt nokka vastamisi hõõruvad.

Ühes akvaariumis ujus ringiratast tohutu makrelliparv. No ikka tohutu, kas neid seal just tuhandeid oli, aga sadu ikka. Kõik ujusid ühtepidi, ütleme, et päripäeva.

Ainult üks makrell ujus alati vastupidi, ütleme, et vastupäeva.

Nii et sihuke makrell elab seal Berliinis. Ülejäänud ujuvad päevast päeva kenasti karjaga koos ühtepidi, tema ujub iga päev oma teed pidi.

Seda oma kurssi järgivat makrelli teavad kõik akvaariumi töötajad ja ka kõik külastajad nimepidi. Talle hüüti: "Noh, Willie, kuidas täna läheb". Või näidati teda üksteisele: "Näe, seal see Willie ongi."

Ülejäänud makrelle nimepidi ei tervitata.Neile pole lihtsalt nime antud.

P.S. Muide, sõna "will" seostub germaani keeltes tahtmise, tahte, tahtejõu, tuleviku ja paljude muude toredate asjadega.

PILDIALLKIRI: Loo peakangelane puudub fotolt.

Oi kui tige

Kõigile, kes natukenegi ise lehte on teinud, peaks see pakkuma natuke teistsugust mõnu, kui neile, kel seda kogemust pole.

Enne vaatama asumist, stseen toimub päev või paar enne seda, kui H mürki võttis ja kaputt oli. Kas tahtsin selle lausega midagi öelda.
Midagi ikka, ainult et mida.