Nüüd saab terve aasta pulli

Seoses sellesamusega... et noh... oot- oot, mis ma tahtsingi ütleda... seda et.... igatahes on nüüd nii, et... daamised ja härrased... aa.. õigus jah... käes on ju... misasi siis, huvitav küll... polegi nagu midagi mul käes.... mul jällegi on jäänud tühjad pihud... ei-ei, mitte nii... mitte seda... õigus! meelde tuli! ... käes on ju pühvliaasta.

Seega, palju õnne pühvlile. Esiteks sellepärast, et nii kenad lehmad tema olemasolu üle rõõmustavad. Lisaks sellepärast, et pole sel pühvlil midagi molutada ega mäletseda. Tegusid on vaja teha. Siin on nimekiri. Oldagu lahked, loetagu läbi ja viidagu ellu.

• Et eestlased mõistaksid, kuivõrd lahedad on vene inimesed ja vene kultuur ja vastupidi. (AE)
• Et kliima jaheneks. (PP)
• Et Euroopa kultuuripealinn 2011 saaks omale kultuurse meeri. (PP)
• Et õpetajad jääksid Eestisse ja õpilased ka. (PP)
• Et oleks iga päev vähemalt 17 põhjust kooli minemiseks. (KL)
• Et Pihlaka kohvikus mängiks vaiksem muusika. (AE)
• Et kodututele kassidele oleks pühvli aasta hea aasta. (LMT)
• Et Hagar lõpuks ometi rohelist teed pakuks ja teleka kaotaks. (KL)
• Et Rakveres avataks hip-hop treeningsaalid. (PK)
• Et kõik oleks parem kui varem. (PP)
• Et Kärt leiaks toreda peika ja see peika oleks...tõesti tore. (AE)
• Et kõik pillid alati hääles püsiksid. (KL)
• Et mu vend mulle elektrikitarrimängu selgeks õpetaks. (PK)
• Et Pluuto kuulutataks jälle planeediks. (PP)
• Et me ärkaks igal hommikul hea tujuga. Ja läheks magama ka. (AE)
• Et jahimehed ei laseks enam akendesse kuuliauke. (LMT)
• Et Peeter endale lõpuks ometi habeme kasvataks ja võib-olla Priit ja. (KL)
• Et Harry Potter läbi kamina Art Cafesse lendaks. (PK)
• Et T-tähed ei muutuks enam ühtedeks. (LMT)
• Et Postimees pühendaks ühe A4 laupäeval noortele. (PK)
• Et jahimehed laseksid loomade asemel kuuliauke püssidesse. (PP)
• Et ma saaks lõpuks aru, mida tähendab Spiel, mida Vahing, Unt ja need teised hullud kogu aeg mängisid. (AE)
• Et ma kohtuksin sõbraliku vampiiriga. (LMT) + PILT!
• Et kõik kuradi materialistid kaugustesse kaoks. (KL)
• Et ma teeksin Priit Pulleritsu või Priit Pulleritsiga intervjuu. (PK)
• Et nafta asemel hakkaksime energiat saama Strandbergilt. (PP)
• Et tõde tõuseks ja õitseks. (AE)
• Et kõik lapsed läheksid hommikul kooli heameelega. (AE)
• Et Eesti vutikoondis võidaks Brasiiliat 10:0. (AE)
• Et Nickelback esineks Rakvere vallimäel. (PK)
• Et Magasiin ilmutaks end vähemalt korra supernumbrina. (KL)
• Et vikerkaare otsas oleks kullakang. (LMT)
• Et Harry Potteri saaga jätkuks. (PK)
• Et kõik soovid täituks. (PP)
• Et Vahur Kersna mindki intervjueeriks. (PK)
• Et koolid muutuksid vägivallast vabaks. (PK)
• Et ka suvel söödaks piparkooke. (LMT)
• Et kliima enam ei soojeneks. (LMT)
  
• Et Araali meri hakkaks kasvama. (LMT)
• Et Rakvere eragümnaasiumis stardiks õpilasesindus. (PK)
• Et saaksin palju uusi tarkusi,teadmisi ammutada. (EB)
• Et oleksin oma tulevikuplaanides kindel. (EB)
  
• Et mul oleks laiem silmaring ja ma avastaksin MAAILMA :) läbi reisimise (EB)
  
• Et ma jõuaks endas selgusele, et mis saab pärast keskkooli. (EB)
• Et leiaksin uusi sõpru, et õpilastel läheks hinnetega hästi ja kevad ruttu tuleks. (MT)
• Et ma oleksin õnnelik ka edaspidi ja üle kõige soovin kõike head oma sõpradele ja tuttavatele. (JK)
• Et inimesed naerataksid palju. (MM)
  
• Et päike paistaks. (EK)
• Et maailmas oleks rahu. (LK)
• Et ma lõpetaksin üheksanda klassi väga-väga heade hinnetega. (EK)
• Et tuleks hea seeneaasta. (LK)
• Et igaüks leiaks oma Rekka. (MM)
• Et Eestimaa külades leiduks rohkem maju, kus oleksid kanad, lehmad, sead ja hobused. (JS)
• Et ma õpiks kõigile talutavat kohvi valmistama. (LT)
• Et Chuck Norris enam Hollywoodis filme ei rikuks.(LT)
• Et Eesti oskaks kokku panna riigieelarve ilma toetusi vähendamata, vaid pingisoojendajate palku vähendades.(LT)
  
• Et Õhtu Hommikult midagi õpiks.(LT)
• Et rohelised marsimehikesed lõpuks kapist välja tuleks.(LT)
• Et Olav Mäe jääks igavesti Eragümnaasiumisse. (MM)
• Et Hermann Simm saaks õiglase karistuse. (LK)
• Et kõik muu oleks ka korras. (EK)

Soovisid: Kärt Lindlo, Lagle Maria Tamm, Peeter Karjus, Priit Põldma, Andry Ervald, Eleri Kang, Jaana Skvortsova, Liisa Tulvik, Maris Toomel, Cäty Torm, Elina Bandurina, Maris Alanurm, Maarja Männiste, Liina Klammer.

Ühtlasi teatame, et mõnedki me seast on asunud asju ajama, et see, mis soovitud, ka täide saaks viidud.

Hurraa! Edasi uute kõrgendike poole, seltsimehed!

Üks sõna

Antiik-Kreeka, kui võtta seda riigina, koosnes erinevatest maakondadest. Nende seas olid Sparta ja Lakoonia.

Sparta on tänapäeval meile tuntud fakti poolest, et seal visati "väärarenguga" imikud pärast sündi kaljudelt surnuks, veel on "spartalikud eluviisid" sõnapaar, mida järjest enam unustatakse, ja muidugi nood 300 uhket ja allaandmatut meest, kes mäekitsuses Pärsia armeed oma elu hinnaga kinni suutsid hoida, ning kelle auks siina on pandud mälestuskivi tekstiga - "Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade:/ täitsime tõotuse siin, langenud viimseni me." (Johannes Semperi tõlge, mälu järgi osundasin).

Lakoonia andis panuse maailma kõnekunsti. Lakoonia elanikke treeniti rääkima asjast, väljendama end lakooniliselt.

Mingil hetkel tulid Sparta saadikud Lakoonia omavalitsusjuhtide juurde ja ütlesid:" Me kuulutame teile sõja. Tuleme teile kogu oma väega kallale. Nii et andke parem kohe alla. Sest kui me teie maa vallutame, siis tapame kõik teie mehed ja lapsed ja vägistame teie naised. Kui me teist võitu saame, meie halastust ei tunne.
Seega, andke heaga alla ja hakake meile maksu maksma.

Lakoonia riigijuhid kuulasid spartalaste pika tiraadi ära ja vastasid sellele ühe sõnaga: "Kui."

Eile vaatasin TV-3 uudistest, kuidas Edgar Savisaar analüüsis Eesti meedia olukorda. Tundus, et rääkimapanevaks jõuks oli asjaolu, et Kruuda oli sunnitud oma ajakirjad sulgema ning Savisaar tajus ohtu jääda ilma isiklikust propagandatorust. Huvipakkuv aga, või mis huvipakkuv, tarretamapanev oli lause (oleksite pidanud kuulma Savisaare hääletooni): "On selge, et Keskerakonna võimuletulek järgmistel valimistel on vältimatu, kui valijad seda tahavad.

Mu ema (82), ea poolest Savisaare põhilisse toetusgruppi kuuluv, käib juba aastaid valimas selleks, et anda hääl kesikute vastu. Ma ise ka.

Mulle meeldivad mõnedki Keskerakonna ideed (astmeline tulumaks ntx), aga see, läbi mille nad tegutsevad on mu jaoks must Spiel. Keeldun sellele kaasa aitamast.

Üle kändude, läbi kivide

Kahele noorpaarile.

M-le ja E-le,

kes vahetevahel pisut kakelevad

ja Maarjale ja Shyole,

kes heameelega pisut rohkem

koos oleksid,et kasvõi

natu-natukene kakeleda.

No ja miks ka mitte

mõnele vanapaarile.

Näiteks Taavile ja Ingale.

Nemad juba teavad...

Teoreetiliselt on abielu kahe inimese üheks saamine. Ent tegelikus elus – ja teeme nüüd selle asja kohe päris selgeks – te üheks ei saa. Te olete kaks erinevat inimest. Ja kaks inimest saavad lihtsalt teineteisega harjuda.

Näiteks voodis. Kui mitte arvestada kõiki teise inimese kõrval magamise positiivseid külgi, siis sageli pole üldse kerge aru saada, mis kuhugi kuuluma peab. Käed ja jalad, sinu isiklikud, mis sind terve päeva sugugi ei seganud, on äkitselt tülinaks ees.

Paljud inimesed viilivad jäsemete paigutamise otsusest kõrvale sellega, et magavad ühises voodis lihtsalt oma poole peal. Seda lahendust on nimetatud „individualistlikuks vabastiilis magamiseks.” Ent isegi sel juhul tuleb valikuid teha.

Ma ise näiteks pooldan levinud stiili „üks käsi üle lauba, teine käsi vabalt kubemel”. (Üheksa meest kümnest magavad vähemalt ühe käega kubet kattes. Mitte et see ohu korral teab mis turvalisust pakuks, aga kui keegi juhtuks ründama või kavatseks ühtteist pihta panna, siis sa vähemasti märkad seda ja jääb mingigi võimalus ründajad oma plaanist loobuma keelitada.)

Ent tõeline väljakutse on see, kui sa pead leidma rahupaiga nelja käe ja jala jaoks. See, kas teate, pole sugugi nii lihtne.

Näiteks on olemas positsioon „Naise pea mehe rinnal, mehe käsi ümber naise õlgade”, mida on kiidetud rinnakarvades sobramise lihtsuse tõttu. Veel kasutatakse positsiooni „Lebamine vastamisi, ühe ülemine jalg ümber teise jalgade.” Ning hõlpsasti meelde jääv „Lamamine teise peal, nii et kehamass on ühtlaselt jaotatud” - asend, mis üldjuhul on vestluse jaoks väga sobiv, aga pikalt lobisevate või unele orienteeritud paaride puhul ei pruugi end õigustada.

Magamise jaoks on olemas loomulikud klassikaline „Lusikas” ja „Tagurpidi lusikas”, mõlemad väga nauditavad, ent hingamise mõttes komplitseeritud. Üks teist võib ära lämbuda, ja mina isiklikult olen alati olnud seisukohal, et mugavusel pole mõtet, kui ise surnud oled.

Tegeleda tuleb ka kliimat puudutavate küsimustega. Asi pole üksnes selles, et kaks inimest tunnevad end ühes voodis kahe erineva temperatuuri juures olevat, nad ei jõua oma aistingutes ligilähedale ka mitte. Üks külmub ja teine keeb. Vahepealset varianti, kahju küll, lihtsalt ei eksisteeri. Ning te mõlemad olete närvis, et teine miskipärast samamoodi ei tunne. „Kuidas sul külm saab olla. Kui mina higistan praegu nagu vihmametsas…

Asja tuum on see, et kui üks inimene end ebamugavalt tunneb, peaks teine end kehvasti tundma täpselt samal, mitte aga täiesti vastupidisel põhjusel.

Kahe inimese teineteisega harjumise peamine tööpõld on siiski seotud käitumisega. Selles vallas keeravad asjad tõeliselt põnevaks. Sest pärast nii pikki üksi elatud aastaid paistab vana „mina” ikka veel läbi, ükskõik kui palju sa seda „meie” värviga ka üle ei võõpa.

Ning harilikult pole see hea.

Paljud mehed arvavad, et suurim kompliment, mida nad oma naisele teha saavad, on käituda temaga nagu ühega oma semudest. Eetika kuldreeglist „Käitu teisega, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks”, saab „Käitu teisega, nagu sa oleksid üksi”.

Mehed mõtlevad:” Me ju ei vaja ometigi enam mingeid tobedaid formaalsusi. Võtame lõdvalt! Oleme, nagu me tegelikult oleme.” Naised aga mõtlevad: „Parem mitte”. Sest nad teavad suurepäraselt, kuhu see välja viib.

„No kuule!”

„Mäh?! Mis on!?”

„Sa just peeretasid mu käe peale.”

„Sorri. Ma tõesti ei pannud tähele.”

Kes taolised katsumused (või peaks ütlema "pikaajalised piinad", või tuleks siinkohal teaduskeeles "Storming-norming-performingu" rada pidi minna), igatahes, kes midagi sellist on pikalt läbi ja üle elanud ja kokku jäänud, need teavad. (Tegemist on videos kostuva laulu tekstiga)

Seiklus

Mul ei olnud erilist vaimustust seda näitust külastada ja ma isiklikult arvan, et ega selle olemasolu ühiskonnale eriti vajalik ka ei ole. Võib-olla on hariv tutvuda kõigi erinevate kunstiliikidega ja nüüd, kus ka sedasorti näitus on üle vaadatud, aitab sellest elu lõpuni.

Peab tunnistama, et mõni teos ka üllatas mind positiivselt. Ma veendusin veelkord, et vähemalt mõned kunstnikud on väga loovad. Näiteks Jaan Vulla maal „Jaani kiriku kukk“ tekitas mulle küsimuse, kuidas küll sellise (ülihea) idee peale tullakse. Lembit Sarapuu maali „Ja liha vedeleb maas“ pealkiri on juba geniaalne. Sellest tööst õhkus lisaks veel eelajaloolisust (ma arvan, et see ei tulenenud ainult dinosaurusest).

Ühe pildi pealt leidsin ma nooremapoolse Arnold Rüütli koos Anne Veskiga, nimelt Valeri Vinogradovi teoselt „Erootika või pornograafia?“. Mõte jäi veidi segaseks, aga võib-olla on sellest aru saamiseks vajalik Nõukogude Eestis elamise kogemus.

Skulptuuridest jäi silma margus Kadastiku „Sünnitusvalud“, mis meenutas natuke antiikaja käteta naisekujusid ja oli valgustatud punase valgusega, mis mõjus verena. Kõige rohkem meeldis mulle aga Simson von Seakyli „Exegi monumentum. Tädi Maali mälestused“ . Sealt ei puudunud koomika ning kujudes oli jäädvustatud Eesti lähiajalugu (tädi Maali elukäik). Samuti oli meeldejääv sama kunstniku „Monument“, mis mulle meenutas varsti valmivat vabadussammast.

Lõpuks ma ikkagi ei kahetse, et võtsin ette käigu muuseumisse ja selle näituse ka ise üle kaesin.

postitust sellest, mida on näha

märkasin, et blog on omale pisut elujõudu sisse saanud. jee! kuigi m' pole tulihingeline magasiinlane või midagi, aga tore on lugeda, et mõni julgustav e-kiri ja teiste liikmete aktiivsus seda ühist ettevõtmist jalule on aidanud.
igatahes püüan jätkata aktiivset tarbimist ja loomist siin ruumis, lootes, et Teiegi sama teete. esialgu on vahva seegi, et meil, Magasiiniga seotutel, on koht, kus omavahel suhelda, sest kommenteerida ja mõtteid vahetada on KERGEM, kui e-kirju saata, mis hakkavad ka juba postkaardi-sarnas pühalik-pidulikku aurat saama.
saate aru, mida silmas pean, või sonin niisama?

kas teate, et "vahva"=(soome keeles)"tugev"? et "ole tugev" on liiga ala- JA ülehinnatud loosung, ütlen: "olge vahvad edasi". lugege, kui võite: "olge toredad ja loomult tugevad nüüd ja tulevikus, (sest see on oluline)."

kui viitsite, vaadake seda videot. mu arvates on Robyn ( see blond) cool ja video armas, natuke meenutab Mika stiili.

Kala M Buur

Anule ja Ingridile pühendet.
Tänutähex
nende lugematute hõrgutiste eest,
mida Te väikesed valged käed
on küpsetanud.

Tänane päev kinkis sõnakalamehele mitmeid keni purikaid.

Kirjutasin ühele toredale mehele kirja, mees oli natuke kurb,
ta rääkis "vanadest headest aegadest. Lohutasin teda:

"Ei ole paremat halvemat aega.
On ainult hetk, milles viibime praega.

Või supiga.
Kõige parem on muidugi magustoidu kallal mekutada. Tass head latet või klaas veini sinna kõrvale, mm... jne, jne".

Päeval kirjutasime ühe teise toreda mehega kultuuriüritustele lisandunud käibemaksuprotsendist ehk jänesemaksust. Leidsime, et parim viis jänesemaksu kaotamiseks on Jänese maksast pasteeti teha. Nii enam vähem ka kirjutasime. Näis, kas, kes ja kus avaldab. Äkki teeb seda KesKus?

Õhtul käisime ühe toreda sõpsiga kepikõnnil. (Siinkohal kala M Buuri ärge oodake.)

Kõndimise käigus arenes meil selline vestlus:
Mina: Kas läheme otse mäkke, või läbi pargi.
Tema: Läbi pargi.
Mina: Läbi Aivi Pargi nimelise pargi.
Tema: Just.
Mina: (pisut puhkides) Sa tead, eks ole, et Tallinna Lennujaamale tahetakse Lennart Mere nimi panna. Pannakse ka nähtavasti. Siis on see Lennu jaam.
Tema: (kergelt ähkides) Ah nii.
Mina: Aga kas sa tead, milline tuntud Tallinna kultuuritempel juba kannabki ühe kuulsa eesti muusiku nime?
Tema: Ei. Kelle?
Mina: Linnahall. Ivo Linna nimeline hall.
Tema: (feministliku alatooniga) Hm. Miks mitte Reet Linna nimeline?
Mina: (Õhku ahmides) Tõepoolest!? Miks mitte? Mine tea. Äkki ongi.

Neid Kala M Buure korjus veel, jätan mõned tagataskusse, kunagi hea pannile visata.

Pildil eesti kalamburistika üks salajasi suurkujusid Veiko I. Connen. Vaimustas kalamburistika Ring konti juba varajases nooruses, kui teatas, et "suudab portugali keeles "oo" ütelda. Eelistab pesitseda varjulistes paikades, kus saab rahus oma teravkeelseid pärlikeesid häilida, et need siis Austajas Konna imetleva pilgu all sõnanöörile lükkida. Avalikkuse ette ilmub haruharva. Antud juhul suutis piltnik ta tabada Aegviidu metsade sügavustest.

versus

protest2009

VS

propaganda2009

rühmatöö

ühes loengus meile räägiti, et rühmatöös on alati neli etappi: forming, storming, norming ja performing. esimene on siis kokku saamine, formuleerumine; teises perioodis tekivad lahkhelid ja vaidlused näiteks tööülesandest aru saamise pärast jne, see on väga oluline etapp, mis tuleb läbi teha, siis saab kõik selgemaks; kolmandas etapis toimub normaliseerumine, üksteisega harjutakse ära ja saadakse tuttavaks; viimane on oma grupi töö esitlemine, esinemine ühtse rühmana ja rääkimine sellest, mida tehti ja kuidas.
etapid on erineva pikkusega erinevatel rühmadel, mõni etapp võib ka vahele jääda või väga lühike olla. ja sellised etapid, olen märganud, ei esine mitte ainult rühmatöödes, vaid vist ka inimsuhetes. näide: poiss ja tüdruk märkavad teineteist, tunduvad üksteisele huvitavad. mõistetakse, et tahetakse koos olla ja üksteise setlskonda nauditakse. käiakse kinos, teatris, kohvikus. koos veedetud ajaga moodustub kas iseenesest või mõlemate kokkuleppel PAAR. nüüd nad käivad. tahes-tahtmata tuleb tülisid ja arusaamatusi selle kohta, kas nad peaksid õpside ees julgema käest kinni hoida ja kas musitada üldse või ainult näiteks reedeti. kui asjad selged, normaliseerub olukord kuni järgmise storming-etapini (sest etapid võivad ka korduda erinevate asjade pärast). igatahes lõppude lõpuks, kui kõik läheb ootuspäraselt ja need kaks inimest on tõepoolest teineteisele mõeldud, nad kas hakkavad koos elama, abielluvad või lasevad oma paariselu "ära registreerida". see on nö performing, millega öeldakse perele ja sõpradele, et me oleme nüüdsest koos ja armastame üksteist. aga kuna inimeste vaheline suhe võib kesta sada aastat, tuleb neid etappe veel ja veel.

ma arvan, et on nii. mida te arvate?

Spiel, must ja valge

"Nüüd alustame kasvatuslike möngudega,"
teatas Koduvana rangel häälel.
Muumitroll vädistas õudusest õlgu
ja pleektatsud vaatasid Koduvana poole
liikumatu pilguga.
(Tsiteeritud mälu järgi)

Pildil Muumipere ja My ja Nuuskmõmmik,
kes üritavad meeltäraheitlikult
minema tõtates
kasvatuslikke mänge vältida

Spiel ehk špiil, nagu Priit seda väljendit oma viimases kirjas mulle kasutas, misasi see on. Mäletate, istusime Pihlaka kohvikus, panime pühvliaasta soove kirja. Ja ma pahvatasin: "Mina soovin, et ma saaks lõpuks ometi aru, mida tähendab see neetud Spiel, millega Vahing, Unt ja Hermaküla ja need teised hullud kogu aeg tegelesid!" Ja lisasin, pöördudes Priidu poole: "Seleta mulle see asi ära, hiljem, ausalt."

Istusimegi pärastpoole Priiduga kahekesi teise laua taha, jäin teda ootavalt vaatama. Pärast pisikest pausi ja kerget ohet lausus Priit: "Spiel, see on.... Inimese mäng inimesega."

Viimases kirjas saatis Priit mulle tsitaadi: "Mäng on tõeline ja ainuke tee iseenda tegeliku minani." (Vaino Vahing)

Olen nõus. Olen tänulik. Lisaksin. Nii nagu eksisteerib must ja valge maagia, eksisteerib ka must ja valge Spiel. See Spiel, mille põhiliselt Vahing juhtis, oli mustapoolne.

Samas, aeg oli selline. Kõik pidi olema norm, igaüks pidi olema ühesugune, kandma nõukogude inimese hingelist univormi. Nemad olid esimesed, kes näitasid teistsuguse võimalikkust. "Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele." (Salinger)

Mis muudab Spieli mustaks?
Omakasupüüdlus. Tänapäeval kohtab Spieli pea kõikjal ühiskonnas. Sest Spielis sisaldub tubli annust manipulatsiooni. Reklaam, ajalehtede netikujundus, tele- ja raadio saatekõllid, kaupluste vaateaknad, pudelisildid, piimapakid ............................, ............................., ........................... (täida lüngad ise), see on manipulatsioon, ja enamasti omakasupüüdlik.

Esineb ka valget Spieli. Toon näite, ja ärge pange tähele, et ise selles osaline olen.

Asi algas sellest, et käisime sõpradega tihti Alutaguse metsades (loe Valgehobuse mäel) matkamas. Ühel esimestest kordadest tuli hää sõber Taavi metsa ja tal oli peas hallist plastmassist ja kuldsete sarvedega viikingikiiver. Teate küll, mänguasjapoed on neid täis.

Tagasiteel jalutas meile metsa vahel vastu noorpaar. Küll nemad jõllitasid Taavit ja tema kiivrit. Taavit rõõmustas see väga, meid teised muigasime ka. (Aasta oli siis umbes 1992, mingitest Tolkieni maailmal põhinevatest mängudest ei teatud Eestis veel muhvigi, meie ka ei teand.)

Nüüd uuritagu järgnevat fotot.


Seltskond asutab end suusaretkele. Et aga niisama suusatamine on igavavõitu, kannavad osavõtjad kostüüme ja parukaid.
Eriti naljaks oli suusaretkel muide noorhärra koerakesega, kel seljas on oma toonase sõbranna öösärk. Ta armastab riske ning sõitis alla kõrgetest mägedest. Seda tehes lasi ta end poolkükki, paistis, nagu istuks keegi vanaldane leedi poti peal.

Teised suusatajad ütlesid meid nähes:" Hullud!"

Mis neist hulludest on saanud?
Noor daam vasakult, Sille (ma ei mäleta ta abielupõlve nime kohe mitte), on väga vahvas abielus, viimaste andmete kohaselt oli ta lasteaiakasvataja lasteaias, kus käivad võõrkeelsed lapsed. Rõõmsameelne neiu lillakas dressis, Airiin Demir, ootab hetkel kuulu järgi teist last. Ta elab Norras, peab psühholoogiametit, milles teda väga kõrgelt hinnatakse, on abielus äärmiselt sümpaatse ja huvitava Türgi mehega (keda hüütakse Johniks, sest need türgi nimed, teate... :), nad plaanivad nüüd Eestisse tagasi kolida. Airiin on olnud üks mu Rootsi keele õpetajatest.
Härra koerakesega, Tauno Gund, elas tükk aega Kreekas, millises maakera punktis ta hetkel viibib, ei teagi. Tauno on kreeka-õigeusu preester, õnnelikus abielus, laste kohta andmed puuduvad.
Pildistaja, kui ma ei eksi, oli see Henn Ruukel, on Skypeis mingi kõva pomo, tohutult kihvt isa, õudselt mõnus ja rahulik mees igas asendis.
Taavi, kellest enne juttu oli, ta teeb ilusaid asju, on disainimees reklaamifirmas,, tema kavand eesti krooni müntidele pääses kümne parema hulka omal ajal. Ta on pärisisa oma kasutütrele ja mõnna isa oma pärispojale.
See mees, "pikk kui latt, loll kui tatt". teda ma tunnen ka päris hästi, aga temast ma ei viitsi rääkida.

Mis neid kõiki ühendab?
Õige. Nad on maitsenud valget Spieli.

Mis ühendab Vahingut, Unti ja Hermaküla veel peale Spieli ning teatri- ja kirjandushuvi?
Nende suremise viis. Hermaküla poos end üles. Unt suri maksavähki, ta näol peegeldus ärevus ja rahutus, (kirjeldas Ingo Normet) , Vahingu kustumise kohta ma täpselt ei tea, aga ma usun, seegi pall veeres umbes samasse auku.

"Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele".

Mis ühendab valge Spieli mängijaid? Homo vita ludenseid? Valgeid mänge mängivaid inimesi?
Noh, loodan, ma ei sõnu ära, aga eile, kui Maria mul külas käis, laususin:" Mina tahan elada rõõmsa, nutika ja reipa vanainimesena 89 aastaseks, siis kokku kukkuda ja päevapealt ära kustuda. Ja mu matustel peab nalja saama! Ne dai boh, kui seal kõva häälega naerda ei möirata".

Seega. Otsige üles oma 2047. aasta kalendermärkmikud ja tehke sinna sissekanne:" Andry matused. Mõelda välja hea nali." Sest muidu ajan end kirstus tudisedes püsti ja hakkan kõva häälega kõiki oma habemega anekdoote pajatama. Kuna valehambaid, mis ma selle aja peale juba kindlasti oman, mulle suhu pole kaasa pandud, saab see olema üks tüütu ja arusaamatu lalisemine. Hoidku jumal selle eest. (Ja huvitav, kas nii pikad kirstud, nagu mulle vaja läheb, in juba selleks ajaks seeriatootmisse jõudnud?)

Selle nimel tuleb muidugi pingutada. Aga asi on seda väärt. Mõtlen muidugi XXXXLLLL mõõdus kirstude seeriatootmisse juurutamist.

üks küsimus

miks Kärt ei ole loonud endale kasutajat siia blogisse, et olla üks vahvatest kaasautoritest? vabandan, kui mu ignorants liiga suur on...

Gerli prototüüp

see postitus on inspireeritud ühest Gerlist

riskides lollakana tundumisega ütleksin: m6ni tibi v6ib osutuda kuldaväärt m6tlejaks, mis küll ei anna p6hjust teda tema elu l6puni armastada, aga annab p6hjuse tema poole vaadata püüdega mitte ainult näha seda, mida ta näidata suvatseb (tugev meik, juuksepikendused, plastmassküüned ja väljakutsuv riietumine).

I´m in love with my car

Vaatasin eile õhtul VH 1, sealt tuli Final Countdowni sarjas 50 parimat autodega seotud musavideot, päris põnev oli, aga läksin magama, enne kui asi esikümneni jõudis, haigutasin küll tükk aega visalt ja rammisin Une-Matile kõhtu, et esikümme ära näha, aga Une-Mati tegi andis mulle mingil hetkel kiire lõuahaagi, mis pildi tasku viis.

Mu isiklikud parimad autolaulud oleksid olnud
3 "Alanis Morrisette ja "Ironic".
Alanis on siin oma nelikrollis nii lustlik ja mängurõõmus, et teeb mul alati tuju heaks, kui seda videot näen. Mõnikord piisab lihtsalt selle video peale mõtlemisestki. Lisaks, no kõva tekst.

2. R.E.M. "Everybody Hurts".
Kuninglik hümn elamise valust ja allaandmatusest ja... Need sissepiilumised inimeste mõttemaailma ülelibiseva kaamera abil, läbi sisemonoloogide. R.E.M.-i frontman Michael Stipe on rääkinud, et talle on kirjutanud mitmed inimesed, kes on kavatsenud enesetappu teha ja peale selle laulu kuulamist oma plaanist loobusid. "Everybody hurts and everybody cries .. sometimes... don't throw your hand... hang on. Kahju, et ma juutjuubist originaalvideot ei leidnud.

And the winner is

1. Janis Joplin ja "Mercedes-Benz"
Terav, räigelt ja rögisevalt satiiriline, okseleajavalt täpne, aktuaalse sõnumiga seni, kuni kapitalism kestab ja inimene on kasuahne.
Ka kõige lihtsam võimalus eitada jumalat. "Et ma palvetasin ja palvetasin, aga ei ole mul Mersut. Seega, jumalat pole."
Mispeale tasuks vestluspartnerile vastata:" Aga color TV sul ju on."

Ausalt öeldes ei meeldi mulle koostada esikolmikuid, vaid esinelikuid. Täna hommikul leidsin MTV-st neljanda autolaulu. Bändilt, keda ma eales asjaks pole pidanud.
Aga muss on hea, plikad mängivad oma rolli hästi, väga meisterlikult keritakse pinget üles, lõpp on loomulik, aga ahastamapanev nagu Thelmal ja Loiusel, ja need maastikud, need maastikud. Olen ju ise kaks aastat Siberis elanud.
Lisaväärtusena: klipp on algselt tehtud vene keeles ning kes hoolega jälgib, näeb ka ise, et lauljanna suu ütleb mitte "Not Gonna get us", vaid "Nas ne daganjajut).



Kas on mõni hea autolaul, mida teisedki teada võiks? Ühe neist panin pealkirjaks (Queen), aga minu esinelikusse see trügida ei suudaks.

No rock, no (mental) freedom

Tänud Priidule
(Priit Pärna jänesepildiga märgi eest)
ja Peetrile (soovi eest,
et Nickelback esineks Vallimäel)

Tänases "Postimehes" ilmus Valner Valmelt asjalik lugu "jänesemaksust". Soovitan.

Ei suutnud end pidada ja kirjutasin loo taha ka kommi. Kes tahab, võib lugeda, kolmas komm on minult.


Parandan ka väikese vea: Tšehhis ei toimunud mitte purpurrevolutsioon, nagu kommentaaris kirjutasin, vaid sametrevolutsioon.
Ülemisel pildil pajatab Vaclav Havel Mick Jaggerile, Charlie Wattsile ja (minu lemmikule) Keith Richardile, et rokimees olla on muidugi lahe, aga presidendiametil on ka omad võlud.
Ülemise pildi all oleval pildil räägivad Lou Reed ja Vaclav naistest ja muust olulisest.

Nähtamatud kubepüksid.

Nu käisime omigul Joonas-poisiga sääl Nõmme passeinis ujumas. Astusime ujula poole küll nopelt ja pikal sammul, mul oli kaks tassi va kohvilaket kah kerre keeratud, a ikka siuke na kergelt uimane olemine peas.

Nu käisime siis enne veel duši all, kui vette kargasime, ma isegi läksin aurusauna oma vanu konte soojendama. Aur oli tihe, kas see hakkas pähe või mis asi, igas tahes, kui ma siis passeini läksin, et vette karata, siis vaatan, enne veel kui pommi panna, üks kiilakas vanapapi sääl all vees lükkab end seina küljest lahti.

Ah sa sinine sitikas ja punane putukas, vaatan ma. Papi on vist veel rohkem uimas kui ma ise. Sest papil pole püksa jalas. Ujub teine niisama, puhtalt palja tagumise otsaga. Pikk pragu paistab palede vahel ja puha.

Ujub sedasi väärikalt nigu ristleja Aurora Emajõel, ma mõtlen, mis ma nüüd teen, kas hakkan kätega vehkima või mis. Hea küll, kargan siis vette, ujun papile järele. Mõtlen, et koputan talle korra õlale, ütlen, et teate, härra, teil on vist midagi puudu. Seal kus jalad algavad ja kere lõpeb.

Jõuan papi taha, annan signaali, et pea kinni, ma tahaks korra nagu vestelda. Papi ei tee märkamagi, sulberdab ikka ilusti edasi nagu ratasaurik Missisipil.

Sulberdan siis mina ka sedasi edasi, tema kõrvale, mõtlen, et nüüd toetan jalad maha ja ajan käed laiali, teen talle vähe tõkkepuud. Igaks juhuks veel sukeldun ja uurin kiilualust olukorda. Prille mul küll ees pold, need oli Joonas-poiss omale küsind, aga oli kohe näha, et kiil on papil küll lühike ja kulunud, aga kenasti mustav ja karvane, hoiab laevukest ilusti kursil ega lase sel mitte ümber minna.

Ohoo, no see on ikka jama, mis siis seepääle puhkeb, kui papi nüüd oma paljast kubet pilguga tabab ja Aadama esimeses üli konnas padavai riietamise ruumide poole silkama pistab, mõtlen mina. Seda naiste kiljumist ei jõua ära kuulata. Ootaks õige veidi, enne kui Hiiobit kuulutama hakkan.

No puhverdasin ennast siis raja otsa, lasin ankru vette, toetasin jalad maha ja ootasin papi ära. Papi jõudiski pärale, vääramatult justkui vaalakuningas. Avasin suu ja köhatasin. Papi tõusis püsti. Tal olid jalas täpselt ihukarva kubepüksid.

Mull mull mull, vajusin ma vee alla.

Oleks ma nüüd papit poole tee peal kõnetanud, mõtlesin vee all viibides, kus mu punaseid palgeid näha pold, oleksin ikka raske s*ta maha pannud. Või mis maha, vette ikka.
Seega, kae kaheksa korda, mõtle üheksa korda, enne kui ühe korra suu avad.
Aga nii palju oli mu punastamisest kasu kah, et sel omigul oli vesi Nõmme passeinis oma kolm kraadi lämmim kui muidu.
Mõista-mõista, kes on pildil.
Uskuge või mitte - Tom Cruise:)