Kui mõtlen raamatuvirnale, mille möödunud aasta jooksul läbi kammisin, siis onJuurika 101 albumit nende seast üks kiiremini silme ette kerkijaid. Vägev elamus. Oli ja on.
Ma armastan lugejana ootamatuid fakte ja sügavaid seoseid. Teadasaamine, et “Kukerpille” varustas väljamaa folkmuusika plaatidega Inglismaal elav legendaarse punase viiuldaja Eduard Sõrmuse lesk... heh. Mõnes muus kultuuris oleks see liin ammu romaaniks kirjutatud.
Ma armastan kiireid ja vaimukaid võrdlusi. Kui keegi paneb kirja, et “Smilers” leiab alati eksimatult publiku G-punkti üles, “Terminaator” asendab selle aga innuka kaissukippumisega, ma ruigan mõnust ja võtan kirjapaneja ees maha mitu mütsi.
Muidugi ma virisen ka. Nende 101 plaadi seas on asju, mida mina mingil juhul kuulata ei viitsi. Beibepopp näiteks. Elu on selleks liiga lühike.J a Sven Lõhmus ikka nii tegija ei ole, nagu ta Juurele tundub, siiamaani vähemalt. No ja metal ja heavy, need pole minu teetassid ega -sordid. Mulle antagu jatsu, folki, trubaduure ja barde. Aga kas see popipõllule ka mahuks? Mnjah, võtan virina pooleldi tagasi.
Ja siianii pole ma küll osaniud välja nuputada levižanri, mida Juur valgustamata oleks jätnud. Iga liin saab oma pai ja patsutuse kätte. Ja see on kõva sõna, demonstreerib kirjutaja teadmist ja oskust tasakaalu säilitada ka pilvelõhkujate vahele tõmmatud köiejupil. Taas kukub paar mütsi põrandale.
Ent. Põnevam kui plaadiloetelu, on selle raamatu puhul kirjutaja enda isiksus. Ma arvan, et mitte ainult minu jaoks. Juur on ju avalik kuju, teda tunnevad kirjud koerad ja tuvastavad isegi end pildituks jkamminud joodikud. Wim Wenders õpetas kunagi (mitte mulle, Roman Baskinile), et kui filmi vaadata, siis näeb vaadates ka seda inimest, kes filmi taga. Nii ongi. Siit raamatust paistab kenasti välja, mis mehega tegemist.
Aga ega tea ka. Googeldage ja vaadake Juurest tehtud fotosid. Suuremal osal neist vaatab ta kaamerasse, omal käed risti rinnal. Mida sa varjad mees? Miks sa ei ava end oma publikule. Kas sinus pulbitsevad salapahed, mis tõusevad pinnale kui kuuvalgetel öödel kusagil äärelinna patumülkas püherdad. Ei tea, ei tea.
Aga polegi tähtis. Lõppude lõpuks loeb ju välimus, kas pole.
See on mees, kellele elu on lill. Või isegi "suur lilleaed" Läheb läbi rukkipõllu, laseb vilet, lõõb lepakaikaga nõgesid ja maltsa kahte lehte. Igapäevases elus ja igalaupäevases “Postimehe” naljalisas.
See mees märkab maailma ja oskab asju meeles pidada, järjekindlalt. Oskab nende asjade kohta teravalt öelda, ära panna, nii et klaasid klirisevad ja lollid ja kurdidki punastavad. Kuradima kummalisel kombel on selles kõigepanemises sooja hoolivust., sealt vaatab vastu isegi nihuke pateetiline nähtus nagu mission impossible - maailma parendamise soov. (Ehkki siinkohal kergitab Juurikas ise, kui ta seda lugu lugema juhtub, imestunult kulmu.
Eesti rahva paremad pojad ja tütred võiksid sellise olemisviisi peale tihedamini mõelda, end sellest nakatada lasta. Ärge propageerige gripivaktsiini, meil oleks teistlaadi süsti tarvis hoopis. Tuleks rahvuslikule tervisele kasuks;, vaimsele, füüsilisele.
Muidugi on Juurel isiksusena omad konksud ka küljes. Selge see, ta pole ju monument, inimene ikkagi. A ta võtab oma konkse ja kannatusi ka kuidagi mõnuga. Nii vähemalt paistab kõrvalt vaadates. Ja mõnikord kannatab Juurikas verbaalse mölapidamatuse käes, aga selles teda süüdistada ei maksa, kuna ta vanaema on Polkovniku Lesk.
Muusika juurde tagasi tulles:: raisk, kui õhuke on Eesti popkultuur.!!! Luban omalt poolt - kui järgmisel kolmapäeval Viking lotoga jackpoti võidan, eraldan sellest paar miljonit, mille eesr saab vähemalt aasta aega kaasaegset kutuuriajakirja välja anda. Midagi sinna kanti, nende horisontide suunas, mida valgustavad Wired, Mojo, või Uncut:. Üritaks vähemalt.
