Ilusti öeldud küll

No olen mina ikka üritanud mõelda, misasi see progress on. Kas on ta karvane ja kole, või ümmargune ja ilus. Õnneks Mihkel Mutt seletas asja ära, tuleb välja, tegemist on nähtusega, mis sisaldab endas kõiki eelpool kirja pandud omadusi:

"Kui saab üldse mõõta progressi ajaloos, siis ongi selleks eluliste valikute võimaluste suurenemine keskmise inimese jaoks. Muidugi saab väita ka vastupidist, et pole hirmsamat needust kui valikuvabadus. Ent kas pole see võimalus ise - käsitleda seda needuse või õnnistusena - omakorda siiski näide valikuvõimalusest?"

Igatahes on progress edasiminek.
Tagasi minna on mõttetu ja pole võimalik.

Kui Kettamaailm otsa saab...

või peaks küsima, kuidas ...



For in the end, his death is no laughing matter

Kleksograafia tund

Huvitaval kombel pole viimastel aastatel kordustrükke välja antud sellisest võrratust raamatust nagu seda on "Pan Kleksi akadeemia". Jube kurb. Miks küll?!

Ja tuleb välja, pan Kleksist on filmgi lausa tehtud.

Positiivsed inimesed

Sellel tüdrukul pildi peal on HIV, ta on 13-aastane.

"Lihtsad jutud positiivsete inimeste elust"

Enda lugusid räägivad inimesed, kes on saanud HIV-positiivse diagnoosi. Nende seas on nii narkomaane, geisid, vange.. Aga ka esimene mees Eestis, kes diagnoosi sai.

Kui terviseministeerium esimesest nakatunust meediat teavitas, siis nad pidid probleemide vältimiseks valetama nakatunule võõra ameti ja elukoha. (Ja HIV-nakkus isegi oli pärit kaugelt maalt, kust meremees ta siis peale korjas.)

Tsitaat:

Inimesed, mu kallid inimesed, ma olen samasugune nagu teie. Ma olen inimene! Ma tahan elada! Armastada! Saada terveid lapsi! Ma ei ole metsloom, ma ei ole värdjas. Ma olen teie poeg või tütar, õde, sõbratar, klassiõde, kursuseõde, ema või isa, mees või naine. Te ei anna mulle võimalust ennast avada ja rahus elada, ilma metsiku hirmuta olla avameelne. Ma ei taha elada nagu tagaaetud metsloom. Te kardate mind, ei salli mind, te pöördute minust ära, aga mille pärast? See ei ole juba ainult minu häda, see on kogu inimkonna häda, aga mina juba olen oma diagnoos, kuid kas teie ka seda teate?

Inimesed, mul on ilma teieta halb, ma kannatan väga teie mõistmatuse pärast, ilma teie kaastunde ja abita. Ma olen üksindusest ja ärapöördumistest nii väsinud. Kuid ma tahan elada koos teiega, ärge tõugake mind ära, ärge tõmmake mulle risti peale ja ärge matke mind elavalt. Ma olen samasugune osa maailmast, nagu teiegi.

(Kristel, 22)


Muidugi on ülioluline ka see:

Ükski inimene ei ole Saar,
täiesti omaette: iga inimene
on tükk Mandrist,
osa Maismaast; kui Meri Mul-
lakamaka minema uhub,
jääb Euroopa väiksemaks,
samuti ka siis, kui ta Maanina
uputab või sinu sõprade või
sinu enda Lossi
purustab; iga inimese surm
kahandab mind, sest mina
kuulun Inimkonda; ja
sellepärast ära iialgi päri, kel-
lele lüüakse hingekella: seda
lüüakse
sinule.

(John Donne)

Ja see:

Но у тебя СПИД, и значит мы умрем.
(Zemfira)

Itaalia, Põts ja p*ts :)

kui mu kallim käis algkoolis, siis nad pidid kord käsitöö tunnis heegeldama käpiknukke. ta käis waldorfkoolis, kus nii poistel kui pliksidel oli koos käsitöötund, nendes tundides õpiti koos heegeldama ja kuduma (kui rääkida võrdsest suhtumisest poistesse ja  tüdrukutesse koolide poolt, siis pange seda eriti tähele waldorfkoolides, ha-ha).

kõik käpiknukud pidid olema metsaloomad ja mu tol a`al tulevane kallim heegeldas põdra. muide, see on eriti tema moodi, heegeldada üks tatrapudruvärvi põdrake (hiljem ta andis oma põdrale nime - Põts, talk about creativity!). mu kallima ema hankis põdra tarvis ka valget karvast käsitöötraati, et Põts saaks endale sarved.

see majesteetlik loomake (kellest mul kahjuks fotot ei ole, veel) anti mulle kaasa ükskord, kui mu kallim juba oli mu kallim ning pidin reisima Itaaliasse kümneks päevaks. olin reisil oma perega, kes ka tutvusid põtsiga, kuna vedasin teda endaga kaasa igale poole (sest igatsesin oma kallima järele niiii-iii väga).

igatsus kasvas meie reisi keskmisteks päevadeks nii suureks, et Põts magas öökapil mu voodi kõrval. enne uinumist sosistasin talle ükskord: "Oh, Põts!" ja mu vend teisest toa nurgast oma voodist sositas: "Mida sa ropendad!"

Itaalias oli väga ilus, käisime Milanos, siis viis päeva Dolomiitides suusatamas ja pärast sõitsime Toskaanas ringi, oli märts ja salaja ma armusin oliivisaludesse.

igatahes on see väga mehine, kui mehed (eriti 8-aastased nunnud meie tulevased...) suudavad mitte mõelda, et käsitöö on tüdrukutele ja nemad end sellele positsioonile ei alanda! ma armastan lisaks oliivisaludele väga oma kallimat ja neid mehi, kes oskavad süüa teha ning saavad ise pükstele nööbi ette õmblemisega hakkama. VOT!

Vana Kivinägu

Buster Keaton, Vana Kivinägu, mees, kes ekraanil eal ei naeratanud.

Nagu kõikide suurte tummfilmi koomikutega - Chaplin, Harold Lloyd, Max Linder - tema naljades on traagikat ja sügavat elufilosoofiat.

Kui lehtedes on pealkirjadeks...

... sihukesed laused nagu

"Uuring näitab, et sage seksimine suurendab rasestumise tõenäosust",

"Rasedad tüdrukud kipuvad kaalus juurde võtma",

"California elanikkond kahekordistub aastaks 2040, põhjuseks laste sündminine",

"Surm on rahvastiku peamine tapja",

"Naistehaigusi diagnoositakse rohkem naistel",

"Mõrva ohvrid annavad harva politseile tunnistusi" või siis

"Raportite kohta tehtud raport näitab, et raporteid on liiga palju",

(kõik näited on võetud USA ajakirjandusest Pullerits "Postimees 14. I 2010), siis on midagi mäda mujalgi, kui Taani riigis.

Siin võiks nüüd pikalt jahuda pabermeedia nõrkustest, ajakirjanike vastutustundetusest, lõputust nuputreimisest jms.
Aga las ta olla.

Maailma suurim müüt - paljastatud

Jääme ootama analoogilist tõehetke Neitsi Maarja käima peale saamise kohta.

Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest

Heino Rannap on mehe nimi, kes suure ja tõsise tööga maha on saanud ja kokku on pannud raamatu "Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest."
Kokku 300 lehekülge, igal leheküljel 3-4 juttu vähemalt, siin siis kolm peaaegu et esimesena ettejuhtuvat.

Pärast Aarne Oidi muusikalise komöödia "Muhulaste imelikud juhtumused" esietendust korraldas Juhan Smuul Estonia Valges saalis suure peo. Elektripliidi peal oli suur pada, milles keesid viinerid, pliidi kõrval oli kaks suurt õlletünni, mille Smuul oli Muhumaalt kaasa toonud.
Kirjahärra oli väga äratehtud näoga, istus toolil, mõlemal pool laulja näitsik ja nemad kolmekesi lauslid kolm tundi järjest "On kallis mulle kodupaik." Oli väga südamlik pidu.

Helilooja Cyrillus Kreegiga käis alati kaasas vigurjutt. See mõjutas ka teisi tema sõpru samamoodi vastama. Karikaturist Gori näiteks tutvustab oma joonistusel heliloojat Esimese Eesti Kreekviemi autorina.
Kreegi muusikatunnid Haapsalu seminaris olnud väga huvitavad, vaba improvisatsiooniga. Õpilastele öelnud ta: "Minu ees olete kõik ühesugused ja muist veel paremad."


Gustav Ernesaks pajatab: "Oli uue, Nõukogude Eesti hümni loomise aeg. (...) Iga laulu esimene rida on ju kõige tähtsam, meeldejäävam. See rida kõlas nii: "Jää seisma, Kalevite kange rahvas." Jaan Kärner hakkas protestima, miks siis rahvas alati seisma peab, näiteks trammiski sõites tahab ta ju ka istuda. Lõppude lõpuks kõlas hümni esimene rida: "Jää kestma, Kalevite kange rahvas." Sellega jäi kõikide süda rahule.

No näed siis!

Tere, Sina. Ma olen sel aastal väga palju suusatanud. Ja see on tore, sest see teeb su puhtamaks. Ning seda on tarvis, kui sul on plaanis lähitulevikus superkangelaseks saada.

(Ja kuna kõik peab olema tasakaalus ja liiga palju tervislikkust pole ka soovitatav, siis on tark varuda koju salajasse paika pakk komme. Et sa saaksid selle pärast tunde kestnud sõitu üksi (ja salaja) ära süüa.)

Ma leidsin juutuubist ühe loo, mis on nii puhas ja ilus ja mida nüüd just praegu kuulates ma sain aru, et peab vist jälle suusatama minema. Mine sina ka.

Aga kuulake seda, palun.

Tulkõ Rakvere njuujorgimuusigapuhvetisse

22. jaanuaril kell 21.30 jämmib Rakvere jatsukohvikus Viljandi Guitar Trio. Noored andekad kutid pluss nende õpetaja Robert Jürjendal, kelle nimi enam ammu kommentaare ei vaja. Kontserdist ja triost pajatab muhedal moel Jalmar Vabarna

Hakatuseks, kelle käest kõik see pillimänguanne ja kena lauluhääl pärit on? Ja need kenad lokid kah?

(muheleb) Pillimängu Anne? Kõlab nagu Baari Paavo. No ärkasin ühel ilusal hommikul üles ja näed, oligi, seisis seal keset tuba!

Eks ma ikka pingutan! Kõvast pilliharjutamisest lähevad sageli juuksed lokki. Aga lauluhääle kohta ei oska ma miskit kosta!

Eesti rahvas tunneb Sind hetkel kõikse paremini folkrockpunkloori bändi Zetod frontmanina? No seleta palun lugejale lahti, mis imeloom see "folkrockpunkloor" on.

See on pigem iseloom. Kui lisad traditsioonilisele folkloorile ühe osa rokki ja ühe osa punkki siis võibki juhtuda, et saad mingisuguse miksi. Meie saime sellise, mida "Zetod" teevad.
Ja mis tunne on olla nii populaarse bändi frontman?

Pole kõige hullem! MASU ajal käib kah.

Pabistad sa enne kontserti? Või lähed lavale nagu julge hunt, rind juba enne rasvane?

Praegu ei pabista ja samas tark ei torma! Aga alati ootan, millal saan muusikat mängida inimestele, kes on kokku tulnud head muusikat kuulama.

Kas naisfännid liiga ei kipu tegema? (Sellele küsimusele ei pea vastama, kui see tundub kuidagi... ee... kroonikalik).

Ükskord tegid, aga siis olin algklassides, ja mul polnud bändi kõrval.

Nüüd aga jatsust! Te tulete 22. jaanuaril Rakvere jatsukohvikusse Viljandi Guitar Trioga. Mis vahe on näiteks VGT-l ja maailmakuulsal California Guitar Triol. Või VGT-l ja Eestis tegutseval Weekend Guitar Triol.

No meie oleme neist poole nooremad? Eelkõige ühendavad neid kolme kooslust kvinthäälestusega kitarrid. CGTs ja VGTs mängivad kõik seda pilli, WGTs ainult Robert Jürjendal.

Mõni sõna teie trio ajaloost.

VGT ühine liikumine sai alguse Viljandi kultuuriakadeemias tegutsevast kitarristuudiost. VGT edastab oma muusikat kvinthäälestusega kitarridel. Selle isepärase häälestuse mõtles saunalaval higistades välja maailmakuulus kitarrist Robert Fripp. „New Standard Tuning“, nagu Fripp seda ise nimetab, „maaletooja“ Eestis on suurepärane kitarrist, õpetaja ja helilooja Robert Jürjendal, kes ühes trioga ka lavalaudadele astub. Kvinthäälestusega kitarri puhul on tegemist täiesti omanäolise pilliga ja kõlad, mis sellest välja annab võluda, on vaimustavad. Esitame enamjaolt R. Jürjendali ja trioliikmete autoriloomingut ning sekka tuntuimate pärimuspalade arranžeeringuid.

Repertuaari? Siia otsa: millised on te enda lemmiklood, nende seast, mida esitate?

Repertuaaris on enamvähem pooleks Robert Jürjendali ja trioliikmete autorilood ja arranžeeringud. Viimasel ajal oleme enamasti proovides uut materjali kinnistanud, mida ma Viljandi Kitarrifestivali ajaks Rootsis vorpisin ja seega on vähemalt minu lemmikud mu oma lood, mida saavad inimesed kuulata ka meie myspace'i lehelt www.myspace.com/viljandiguitartrio

Picasso ütles, et kitarr on kõige erootilisem muusikariist, kuna kitarril on puusad nagu naisel. Igatahes on ta kõvasti pilte maalinud, millel kitarr peal on. Mida või keda klassikaline kitarr sinu jaoks meenutab või tähendab?

Ma ilmselt sarnanen Picassoga, kuna olen suhteliselt õnnelikus abielus oma kitarriga. Aga pigem meenutab kitarr mulle stiilset pannilabidat, liiga suur ainult.

Iseloomusta, ole hea, oma trio ülejäänud liikmeid? Ja ka Robert Jürjendali kohta mõni hea sõna paluks.

Jaan Jaago ja Argo Vals on suurepärased bändikaaslased - vabad, genereerivad, mahedad! Argo on kahtlemata üks andekaimaid noori heliloojaid ja Jaan on kahtlemata üks andekaimaid muusikuid, keda ma tunnen. Robert Jürjendal on kahtlemata omanäoliseim isiksus, muusik, pedagoog, keda ma tunnen. Samuti on ta meie trio oluline mõjutaja ja volüümikas bändikaaslane.

Kuidas oleks setu keeles, et "armas rahvas, tulge aga tulge Rakvere jatsukohvikusse Viljandi kitarritriot kuulama"?

Hää rahvas, tõlkõ õks tulkõ Rakvere njuujorgimuusigapuhvetisse Viländi kiduratriot kullõma!

Ja lõpetuseks. Kui teie kontsert oleks alkohoolne jook, siis milline neist. Hästimekkiv konjak? Pudel peent šampanjat? Mõni vinge kokteil?

Guinness!!

BOX

Jalmar Vabarna

22 aastane

Pilli mängib 12 aastat

Esimene kitarr: vana vene pann, mille kodust nurgast leidis.

Sealt edasi Grafteri akustiline ja nüüd Taylori akustiline kitarr

Bändid kellega aktiivselt tegeleb: Zetod, Klapp, Gjangsta, Viljandi Guitar Trio, Kiwi kvartett (Est/Swe/DK)

Õpib hetkel vahetusüliõpilasena Rootsis Karlstadi Ülikooli Ingesundi Muusikakõrgkoolis, aga muidu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.

Oma kõrv on kuningas, seepärast veelkord

http://www.myspace.com/viljandiguitartrio

Kurblik anekdoot

Eesti kooliõpetaja läheb pärast puhkust pangaautomaadi juurde, et raha välja võtta.
Pistab kaardi pilusse, sisestab Pin-koodi, valib vajaliku summa, masin hakkab surisema.

Suriseb ja suriseb ja suriseb. Suriseb kohe kuidagi mõtlikult.

Lõpuks ilmub pangaautomaadi aknakesele teade:

"Valesti valitud amet."

Sõpruse aasta

Kusagil novembrikuus asusin netis oma raamatukogu laenutusi pikendama ja leidsin nimekirja aasta jooksul laenutatud raamatutest.

Neid oli masendavalt palju, kusagil ligi 400. Tänagi tassisin raamatukogust 8 raamatut koju ja üks neist on juba läbi loetud. See on see kiirlugemise võlu ja vaev. Teised mekutavad, mina kugistan. Aga ega ma kõiki raamatuid kaanest kaaneni läbi loe, paljudega ma vaid tutvun.

Olen isegi bibliomantiat harrastanud. See on ennustamine raamatu abil. Küsid eneselt küsimuse ja avad raamatu suvaliselt kohalt. Teate, mõnigi kord see töötab. Tihedamalt, kui juhuslik statistika lubaks. Fenomenoloogiline tunnetus pluss paendlik mõtlemine lubaksid muidugi sajaprotsendilist vastavust, aga nii jäärapäine ma pole. Teinekord on isegi parim raamat tumm.

Kuid mitte sellest ei taht ma rääkida.

Lugemine on minu jaoks ennekõige vestlemine. Vestlus inimesega, kes raamatu on kirjutanud. Vestlus iseendaga, kes ma parajasti seda raamatut loen. Mõnede autoritega armastan vestelda üha uuesti ja uuesti. Pean neid lausa oma sõpradeks.

Siiski, sõpruse aastaks ei nimeta ma möödunut aastat mitte raamatute pärast, vaid oma kallite elusate ja armsate ja inimlike sõprade pärast.
Mitmetega nende seast, keda ma palju aastaid polnud näinud, sain taas kokku. Ja me vanad sidemed polnud kuhugi kadunud.
Mitmetega nende seast, kellega ma palju aastaid olen suhelnud, hakkasin äkki kuidagi veel tihemini ja soojemalt suhtlema.
Ma leidsin uusi sõpru, mitte küll palju, aga kõrge kullaprooviga inimesed on nad kõik.

Facebooki semud ja FB sõprus on lausa omaette teema.

Mis ma muud siia ikka otsa öelda oskan, kui et olen saatusele oma sõprade eest väga tänulik. Raha poolest olen ma rikas olnud haruharva, sõprade poolest olen aina rikkam ja rikkam.

Siia otsa sobib tsitaat Konfutsiuselt:

"vanad,
rahustada neid

sõbrad
olla nendega avameelne

noored
neid südames kanda.

Aitäh teile, mu armsad sõbrad
Jääge hääks

:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D

Tubli mees, väärt isa, massimõrvar kah

"Nad ei suuda kunagi aru saada, et ka minul on olnud süda soe ja see polnud kuri," kirjutas Auchwitzi surmalaagri komandant Rudolf Höss oma hukkamiseelses kirjas.
Ian Baxter on kirjutanud oma uurimissubjektist kiretu ja põnevalt faktirohke, ning seetõttu kolmemõõtmeliselt mõjuva raamatu.

Tahe suutäis ajaloohuvilistele, kena vaheldus pajatustele a la "Hilteri koer Bondi tema kaasaegsete kirpude mälestustes".

Hössi elu arengukaar on märkimisväärne. Hilisem massimõrvar sünnib ilma süvausklikus peres. Isa Franz on huumorisooneta, distsipliinile pühendunud. Mängib see Hössi saatuses rolli? Võimalik. Igatahes valib ta isaga sarnaselt sõjaväelase elukutse. Pärast I maailmasõda liitub ta SS-, saab salamõrvaga "käe märjaks".

Miks Höss on sedavõrd märkimisväärne isiksus, et temast nii palju on kirjutatud? Vastus ei peitu ainuüksi asjaolus, et mees suutis üles ehitada maailma kõige funktsionaalsema tapakeskuse. Ta suutis enamat. Olla tööpäeva jooksul halastamatu ja nutikas timukas, õhtul soe ja perele andunud isa.
Juhtida päeval uue krematooriumi "sisseõnnistamist" (... valiti välja 900 Vene sõdurit, kelle peal gaasikambrit katsetada. Seekord viibis Höss kohal ja lootis, et protsess on kiire ja tõhus." lk 64) Ja kirjutada surmaeelses kirjas südamlikke ja tundelisi ridu oma lastele. "Minu Burling, sa kallis väike poiss! Hoia oma õnnelikku lapselikku loomust. Julm elu rebib sind, mu kallis poiss, küllalt varsti välja lapsemaailmast."
Äratab ju heldimust, kas pole?!

Eespool sai mainitud Baxteri skupturaalset kirjutamismeetodit. Hössil oli armulugu juuditarist vangi Eleonore Hodysega, kelle ta poolvägisi enda omaks tegi ja rasestas. Samal ajal karistas ta SS ohvitsere, kes naisvangidega amüseerisid, karmilt.
Mis see siis oli? Keelde ja eelarvamusi ületav armastus? Või pidevalt raseda naisega abielus olemisest väsinud mehe kiim?
Baxter ei kommenteeri. Ta ütleb vaid, et enne hukkamist "hoiti Hössi samas keldris, kus tal oli olnud armulugu Eleonore Hodysega."Mida Höss seal viibides mõtles või tundis, jääb arutleda lugejale.

Hössi kõige hirmsam iseloomujoon oli tema tavalisus. Ta oli tavaline karjerist, tavaline tubli pereisa.
Mulle meenuvad noored inimesed, kellega aastat viis tagasi rääkisin nende tulevasest elukutsevalikust. Enamik neist läks õppima juurat. Mitte seepärast, et neid huvitasid seadusedžunglid või kriminaalne maailm. "Seal saab palju pappi ja head karjääri teha," väitsid nad.

Ausõna, ma loodan, et need noored on kas eriala vahetanud või siis juurat armastama õppinud.

Kass raputab käpad kuivaks

Kirjutasin arvamusloo Virumaa Toetajasse.

Sellest, kui tähtis on unistada, ja kui ohtlik kukkuda suurushullustusse. Kui õhuke võib olla piir unistuse ja hullumeelsuse vahel.

Kirjutasin hermeetilisema teksti, kui tavaliselt

At sa nunnu, kus tuli pikki ja halvustavaid kommentaare!:D
Oo, ja mis imepäraseid nimetusi mulle antakse: "lihtkirjanik" ;D

Lugesin kommid läbi, raputasin end umbes samamoodi nagu lombist läbi astuv kass käppi.
Hetk hiljem muigasin

Kommijatest on muidugi kahju. Et nad ei taipa, et teise inimese kaela kallatud sitt kukub pähe neile endile. Aga mis see minu asi on.

Carlos Castaneda ütleb, et maailmas pole asju, tundeid, nähtusi, millest nimene ei suudaks hetkega eemalduda. Siiani pole ma enese juures seda oskust täheldanud, nüüd siis korra juba olen.

Lahe.