Nüüd saab terve aasta pulli

Seoses sellesamusega... et noh... oot- oot, mis ma tahtsingi ütleda... seda et.... igatahes on nüüd nii, et... daamised ja härrased... aa.. õigus jah... käes on ju... misasi siis, huvitav küll... polegi nagu midagi mul käes.... mul jällegi on jäänud tühjad pihud... ei-ei, mitte nii... mitte seda... õigus! meelde tuli! ... käes on ju pühvliaasta.

Seega, palju õnne pühvlile. Esiteks sellepärast, et nii kenad lehmad tema olemasolu üle rõõmustavad. Lisaks sellepärast, et pole sel pühvlil midagi molutada ega mäletseda. Tegusid on vaja teha. Siin on nimekiri. Oldagu lahked, loetagu läbi ja viidagu ellu.

• Et eestlased mõistaksid, kuivõrd lahedad on vene inimesed ja vene kultuur ja vastupidi. (AE)
• Et kliima jaheneks. (PP)
• Et Euroopa kultuuripealinn 2011 saaks omale kultuurse meeri. (PP)
• Et õpetajad jääksid Eestisse ja õpilased ka. (PP)
• Et oleks iga päev vähemalt 17 põhjust kooli minemiseks. (KL)
• Et Pihlaka kohvikus mängiks vaiksem muusika. (AE)
• Et kodututele kassidele oleks pühvli aasta hea aasta. (LMT)
• Et Hagar lõpuks ometi rohelist teed pakuks ja teleka kaotaks. (KL)
• Et Rakveres avataks hip-hop treeningsaalid. (PK)
• Et kõik oleks parem kui varem. (PP)
• Et Kärt leiaks toreda peika ja see peika oleks...tõesti tore. (AE)
• Et kõik pillid alati hääles püsiksid. (KL)
• Et mu vend mulle elektrikitarrimängu selgeks õpetaks. (PK)
• Et Pluuto kuulutataks jälle planeediks. (PP)
• Et me ärkaks igal hommikul hea tujuga. Ja läheks magama ka. (AE)
• Et jahimehed ei laseks enam akendesse kuuliauke. (LMT)
• Et Peeter endale lõpuks ometi habeme kasvataks ja võib-olla Priit ja. (KL)
• Et Harry Potter läbi kamina Art Cafesse lendaks. (PK)
• Et T-tähed ei muutuks enam ühtedeks. (LMT)
• Et Postimees pühendaks ühe A4 laupäeval noortele. (PK)
• Et jahimehed laseksid loomade asemel kuuliauke püssidesse. (PP)
• Et ma saaks lõpuks aru, mida tähendab Spiel, mida Vahing, Unt ja need teised hullud kogu aeg mängisid. (AE)
• Et ma kohtuksin sõbraliku vampiiriga. (LMT) + PILT!
• Et kõik kuradi materialistid kaugustesse kaoks. (KL)
• Et ma teeksin Priit Pulleritsu või Priit Pulleritsiga intervjuu. (PK)
• Et nafta asemel hakkaksime energiat saama Strandbergilt. (PP)
• Et tõde tõuseks ja õitseks. (AE)
• Et kõik lapsed läheksid hommikul kooli heameelega. (AE)
• Et Eesti vutikoondis võidaks Brasiiliat 10:0. (AE)
• Et Nickelback esineks Rakvere vallimäel. (PK)
• Et Magasiin ilmutaks end vähemalt korra supernumbrina. (KL)
• Et vikerkaare otsas oleks kullakang. (LMT)
• Et Harry Potteri saaga jätkuks. (PK)
• Et kõik soovid täituks. (PP)
• Et Vahur Kersna mindki intervjueeriks. (PK)
• Et koolid muutuksid vägivallast vabaks. (PK)
• Et ka suvel söödaks piparkooke. (LMT)
• Et kliima enam ei soojeneks. (LMT)
  
• Et Araali meri hakkaks kasvama. (LMT)
• Et Rakvere eragümnaasiumis stardiks õpilasesindus. (PK)
• Et saaksin palju uusi tarkusi,teadmisi ammutada. (EB)
• Et oleksin oma tulevikuplaanides kindel. (EB)
  
• Et mul oleks laiem silmaring ja ma avastaksin MAAILMA :) läbi reisimise (EB)
  
• Et ma jõuaks endas selgusele, et mis saab pärast keskkooli. (EB)
• Et leiaksin uusi sõpru, et õpilastel läheks hinnetega hästi ja kevad ruttu tuleks. (MT)
• Et ma oleksin õnnelik ka edaspidi ja üle kõige soovin kõike head oma sõpradele ja tuttavatele. (JK)
• Et inimesed naerataksid palju. (MM)
  
• Et päike paistaks. (EK)
• Et maailmas oleks rahu. (LK)
• Et ma lõpetaksin üheksanda klassi väga-väga heade hinnetega. (EK)
• Et tuleks hea seeneaasta. (LK)
• Et igaüks leiaks oma Rekka. (MM)
• Et Eestimaa külades leiduks rohkem maju, kus oleksid kanad, lehmad, sead ja hobused. (JS)
• Et ma õpiks kõigile talutavat kohvi valmistama. (LT)
• Et Chuck Norris enam Hollywoodis filme ei rikuks.(LT)
• Et Eesti oskaks kokku panna riigieelarve ilma toetusi vähendamata, vaid pingisoojendajate palku vähendades.(LT)
  
• Et Õhtu Hommikult midagi õpiks.(LT)
• Et rohelised marsimehikesed lõpuks kapist välja tuleks.(LT)
• Et Olav Mäe jääks igavesti Eragümnaasiumisse. (MM)
• Et Hermann Simm saaks õiglase karistuse. (LK)
• Et kõik muu oleks ka korras. (EK)

Soovisid: Kärt Lindlo, Lagle Maria Tamm, Peeter Karjus, Priit Põldma, Andry Ervald, Eleri Kang, Jaana Skvortsova, Liisa Tulvik, Maris Toomel, Cäty Torm, Elina Bandurina, Maris Alanurm, Maarja Männiste, Liina Klammer.

Ühtlasi teatame, et mõnedki me seast on asunud asju ajama, et see, mis soovitud, ka täide saaks viidud.

Hurraa! Edasi uute kõrgendike poole, seltsimehed!

Üks sõna

Antiik-Kreeka, kui võtta seda riigina, koosnes erinevatest maakondadest. Nende seas olid Sparta ja Lakoonia.

Sparta on tänapäeval meile tuntud fakti poolest, et seal visati "väärarenguga" imikud pärast sündi kaljudelt surnuks, veel on "spartalikud eluviisid" sõnapaar, mida järjest enam unustatakse, ja muidugi nood 300 uhket ja allaandmatut meest, kes mäekitsuses Pärsia armeed oma elu hinnaga kinni suutsid hoida, ning kelle auks siina on pandud mälestuskivi tekstiga - "Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade:/ täitsime tõotuse siin, langenud viimseni me." (Johannes Semperi tõlge, mälu järgi osundasin).

Lakoonia andis panuse maailma kõnekunsti. Lakoonia elanikke treeniti rääkima asjast, väljendama end lakooniliselt.

Mingil hetkel tulid Sparta saadikud Lakoonia omavalitsusjuhtide juurde ja ütlesid:" Me kuulutame teile sõja. Tuleme teile kogu oma väega kallale. Nii et andke parem kohe alla. Sest kui me teie maa vallutame, siis tapame kõik teie mehed ja lapsed ja vägistame teie naised. Kui me teist võitu saame, meie halastust ei tunne.
Seega, andke heaga alla ja hakake meile maksu maksma.

Lakoonia riigijuhid kuulasid spartalaste pika tiraadi ära ja vastasid sellele ühe sõnaga: "Kui."

Eile vaatasin TV-3 uudistest, kuidas Edgar Savisaar analüüsis Eesti meedia olukorda. Tundus, et rääkimapanevaks jõuks oli asjaolu, et Kruuda oli sunnitud oma ajakirjad sulgema ning Savisaar tajus ohtu jääda ilma isiklikust propagandatorust. Huvipakkuv aga, või mis huvipakkuv, tarretamapanev oli lause (oleksite pidanud kuulma Savisaare hääletooni): "On selge, et Keskerakonna võimuletulek järgmistel valimistel on vältimatu, kui valijad seda tahavad.

Mu ema (82), ea poolest Savisaare põhilisse toetusgruppi kuuluv, käib juba aastaid valimas selleks, et anda hääl kesikute vastu. Ma ise ka.

Mulle meeldivad mõnedki Keskerakonna ideed (astmeline tulumaks ntx), aga see, läbi mille nad tegutsevad on mu jaoks must Spiel. Keeldun sellele kaasa aitamast.

Üle kändude, läbi kivide

Kahele noorpaarile.

M-le ja E-le,

kes vahetevahel pisut kakelevad

ja Maarjale ja Shyole,

kes heameelega pisut rohkem

koos oleksid,et kasvõi

natu-natukene kakeleda.

No ja miks ka mitte

mõnele vanapaarile.

Näiteks Taavile ja Ingale.

Nemad juba teavad...

Teoreetiliselt on abielu kahe inimese üheks saamine. Ent tegelikus elus – ja teeme nüüd selle asja kohe päris selgeks – te üheks ei saa. Te olete kaks erinevat inimest. Ja kaks inimest saavad lihtsalt teineteisega harjuda.

Näiteks voodis. Kui mitte arvestada kõiki teise inimese kõrval magamise positiivseid külgi, siis sageli pole üldse kerge aru saada, mis kuhugi kuuluma peab. Käed ja jalad, sinu isiklikud, mis sind terve päeva sugugi ei seganud, on äkitselt tülinaks ees.

Paljud inimesed viilivad jäsemete paigutamise otsusest kõrvale sellega, et magavad ühises voodis lihtsalt oma poole peal. Seda lahendust on nimetatud „individualistlikuks vabastiilis magamiseks.” Ent isegi sel juhul tuleb valikuid teha.

Ma ise näiteks pooldan levinud stiili „üks käsi üle lauba, teine käsi vabalt kubemel”. (Üheksa meest kümnest magavad vähemalt ühe käega kubet kattes. Mitte et see ohu korral teab mis turvalisust pakuks, aga kui keegi juhtuks ründama või kavatseks ühtteist pihta panna, siis sa vähemasti märkad seda ja jääb mingigi võimalus ründajad oma plaanist loobuma keelitada.)

Ent tõeline väljakutse on see, kui sa pead leidma rahupaiga nelja käe ja jala jaoks. See, kas teate, pole sugugi nii lihtne.

Näiteks on olemas positsioon „Naise pea mehe rinnal, mehe käsi ümber naise õlgade”, mida on kiidetud rinnakarvades sobramise lihtsuse tõttu. Veel kasutatakse positsiooni „Lebamine vastamisi, ühe ülemine jalg ümber teise jalgade.” Ning hõlpsasti meelde jääv „Lamamine teise peal, nii et kehamass on ühtlaselt jaotatud” - asend, mis üldjuhul on vestluse jaoks väga sobiv, aga pikalt lobisevate või unele orienteeritud paaride puhul ei pruugi end õigustada.

Magamise jaoks on olemas loomulikud klassikaline „Lusikas” ja „Tagurpidi lusikas”, mõlemad väga nauditavad, ent hingamise mõttes komplitseeritud. Üks teist võib ära lämbuda, ja mina isiklikult olen alati olnud seisukohal, et mugavusel pole mõtet, kui ise surnud oled.

Tegeleda tuleb ka kliimat puudutavate küsimustega. Asi pole üksnes selles, et kaks inimest tunnevad end ühes voodis kahe erineva temperatuuri juures olevat, nad ei jõua oma aistingutes ligilähedale ka mitte. Üks külmub ja teine keeb. Vahepealset varianti, kahju küll, lihtsalt ei eksisteeri. Ning te mõlemad olete närvis, et teine miskipärast samamoodi ei tunne. „Kuidas sul külm saab olla. Kui mina higistan praegu nagu vihmametsas…

Asja tuum on see, et kui üks inimene end ebamugavalt tunneb, peaks teine end kehvasti tundma täpselt samal, mitte aga täiesti vastupidisel põhjusel.

Kahe inimese teineteisega harjumise peamine tööpõld on siiski seotud käitumisega. Selles vallas keeravad asjad tõeliselt põnevaks. Sest pärast nii pikki üksi elatud aastaid paistab vana „mina” ikka veel läbi, ükskõik kui palju sa seda „meie” värviga ka üle ei võõpa.

Ning harilikult pole see hea.

Paljud mehed arvavad, et suurim kompliment, mida nad oma naisele teha saavad, on käituda temaga nagu ühega oma semudest. Eetika kuldreeglist „Käitu teisega, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks”, saab „Käitu teisega, nagu sa oleksid üksi”.

Mehed mõtlevad:” Me ju ei vaja ometigi enam mingeid tobedaid formaalsusi. Võtame lõdvalt! Oleme, nagu me tegelikult oleme.” Naised aga mõtlevad: „Parem mitte”. Sest nad teavad suurepäraselt, kuhu see välja viib.

„No kuule!”

„Mäh?! Mis on!?”

„Sa just peeretasid mu käe peale.”

„Sorri. Ma tõesti ei pannud tähele.”

Kes taolised katsumused (või peaks ütlema "pikaajalised piinad", või tuleks siinkohal teaduskeeles "Storming-norming-performingu" rada pidi minna), igatahes, kes midagi sellist on pikalt läbi ja üle elanud ja kokku jäänud, need teavad. (Tegemist on videos kostuva laulu tekstiga)

Seiklus

Mul ei olnud erilist vaimustust seda näitust külastada ja ma isiklikult arvan, et ega selle olemasolu ühiskonnale eriti vajalik ka ei ole. Võib-olla on hariv tutvuda kõigi erinevate kunstiliikidega ja nüüd, kus ka sedasorti näitus on üle vaadatud, aitab sellest elu lõpuni.

Peab tunnistama, et mõni teos ka üllatas mind positiivselt. Ma veendusin veelkord, et vähemalt mõned kunstnikud on väga loovad. Näiteks Jaan Vulla maal „Jaani kiriku kukk“ tekitas mulle küsimuse, kuidas küll sellise (ülihea) idee peale tullakse. Lembit Sarapuu maali „Ja liha vedeleb maas“ pealkiri on juba geniaalne. Sellest tööst õhkus lisaks veel eelajaloolisust (ma arvan, et see ei tulenenud ainult dinosaurusest).

Ühe pildi pealt leidsin ma nooremapoolse Arnold Rüütli koos Anne Veskiga, nimelt Valeri Vinogradovi teoselt „Erootika või pornograafia?“. Mõte jäi veidi segaseks, aga võib-olla on sellest aru saamiseks vajalik Nõukogude Eestis elamise kogemus.

Skulptuuridest jäi silma margus Kadastiku „Sünnitusvalud“, mis meenutas natuke antiikaja käteta naisekujusid ja oli valgustatud punase valgusega, mis mõjus verena. Kõige rohkem meeldis mulle aga Simson von Seakyli „Exegi monumentum. Tädi Maali mälestused“ . Sealt ei puudunud koomika ning kujudes oli jäädvustatud Eesti lähiajalugu (tädi Maali elukäik). Samuti oli meeldejääv sama kunstniku „Monument“, mis mulle meenutas varsti valmivat vabadussammast.

Lõpuks ma ikkagi ei kahetse, et võtsin ette käigu muuseumisse ja selle näituse ka ise üle kaesin.

postitust sellest, mida on näha

märkasin, et blog on omale pisut elujõudu sisse saanud. jee! kuigi m' pole tulihingeline magasiinlane või midagi, aga tore on lugeda, et mõni julgustav e-kiri ja teiste liikmete aktiivsus seda ühist ettevõtmist jalule on aidanud.
igatahes püüan jätkata aktiivset tarbimist ja loomist siin ruumis, lootes, et Teiegi sama teete. esialgu on vahva seegi, et meil, Magasiiniga seotutel, on koht, kus omavahel suhelda, sest kommenteerida ja mõtteid vahetada on KERGEM, kui e-kirju saata, mis hakkavad ka juba postkaardi-sarnas pühalik-pidulikku aurat saama.
saate aru, mida silmas pean, või sonin niisama?

kas teate, et "vahva"=(soome keeles)"tugev"? et "ole tugev" on liiga ala- JA ülehinnatud loosung, ütlen: "olge vahvad edasi". lugege, kui võite: "olge toredad ja loomult tugevad nüüd ja tulevikus, (sest see on oluline)."

kui viitsite, vaadake seda videot. mu arvates on Robyn ( see blond) cool ja video armas, natuke meenutab Mika stiili.

Kala M Buur

Anule ja Ingridile pühendet.
Tänutähex
nende lugematute hõrgutiste eest,
mida Te väikesed valged käed
on küpsetanud.

Tänane päev kinkis sõnakalamehele mitmeid keni purikaid.

Kirjutasin ühele toredale mehele kirja, mees oli natuke kurb,
ta rääkis "vanadest headest aegadest. Lohutasin teda:

"Ei ole paremat halvemat aega.
On ainult hetk, milles viibime praega.

Või supiga.
Kõige parem on muidugi magustoidu kallal mekutada. Tass head latet või klaas veini sinna kõrvale, mm... jne, jne".

Päeval kirjutasime ühe teise toreda mehega kultuuriüritustele lisandunud käibemaksuprotsendist ehk jänesemaksust. Leidsime, et parim viis jänesemaksu kaotamiseks on Jänese maksast pasteeti teha. Nii enam vähem ka kirjutasime. Näis, kas, kes ja kus avaldab. Äkki teeb seda KesKus?

Õhtul käisime ühe toreda sõpsiga kepikõnnil. (Siinkohal kala M Buuri ärge oodake.)

Kõndimise käigus arenes meil selline vestlus:
Mina: Kas läheme otse mäkke, või läbi pargi.
Tema: Läbi pargi.
Mina: Läbi Aivi Pargi nimelise pargi.
Tema: Just.
Mina: (pisut puhkides) Sa tead, eks ole, et Tallinna Lennujaamale tahetakse Lennart Mere nimi panna. Pannakse ka nähtavasti. Siis on see Lennu jaam.
Tema: (kergelt ähkides) Ah nii.
Mina: Aga kas sa tead, milline tuntud Tallinna kultuuritempel juba kannabki ühe kuulsa eesti muusiku nime?
Tema: Ei. Kelle?
Mina: Linnahall. Ivo Linna nimeline hall.
Tema: (feministliku alatooniga) Hm. Miks mitte Reet Linna nimeline?
Mina: (Õhku ahmides) Tõepoolest!? Miks mitte? Mine tea. Äkki ongi.

Neid Kala M Buure korjus veel, jätan mõned tagataskusse, kunagi hea pannile visata.

Pildil eesti kalamburistika üks salajasi suurkujusid Veiko I. Connen. Vaimustas kalamburistika Ring konti juba varajases nooruses, kui teatas, et "suudab portugali keeles "oo" ütelda. Eelistab pesitseda varjulistes paikades, kus saab rahus oma teravkeelseid pärlikeesid häilida, et need siis Austajas Konna imetleva pilgu all sõnanöörile lükkida. Avalikkuse ette ilmub haruharva. Antud juhul suutis piltnik ta tabada Aegviidu metsade sügavustest.

versus

protest2009

VS

propaganda2009

rühmatöö

ühes loengus meile räägiti, et rühmatöös on alati neli etappi: forming, storming, norming ja performing. esimene on siis kokku saamine, formuleerumine; teises perioodis tekivad lahkhelid ja vaidlused näiteks tööülesandest aru saamise pärast jne, see on väga oluline etapp, mis tuleb läbi teha, siis saab kõik selgemaks; kolmandas etapis toimub normaliseerumine, üksteisega harjutakse ära ja saadakse tuttavaks; viimane on oma grupi töö esitlemine, esinemine ühtse rühmana ja rääkimine sellest, mida tehti ja kuidas.
etapid on erineva pikkusega erinevatel rühmadel, mõni etapp võib ka vahele jääda või väga lühike olla. ja sellised etapid, olen märganud, ei esine mitte ainult rühmatöödes, vaid vist ka inimsuhetes. näide: poiss ja tüdruk märkavad teineteist, tunduvad üksteisele huvitavad. mõistetakse, et tahetakse koos olla ja üksteise setlskonda nauditakse. käiakse kinos, teatris, kohvikus. koos veedetud ajaga moodustub kas iseenesest või mõlemate kokkuleppel PAAR. nüüd nad käivad. tahes-tahtmata tuleb tülisid ja arusaamatusi selle kohta, kas nad peaksid õpside ees julgema käest kinni hoida ja kas musitada üldse või ainult näiteks reedeti. kui asjad selged, normaliseerub olukord kuni järgmise storming-etapini (sest etapid võivad ka korduda erinevate asjade pärast). igatahes lõppude lõpuks, kui kõik läheb ootuspäraselt ja need kaks inimest on tõepoolest teineteisele mõeldud, nad kas hakkavad koos elama, abielluvad või lasevad oma paariselu "ära registreerida". see on nö performing, millega öeldakse perele ja sõpradele, et me oleme nüüdsest koos ja armastame üksteist. aga kuna inimeste vaheline suhe võib kesta sada aastat, tuleb neid etappe veel ja veel.

ma arvan, et on nii. mida te arvate?

Spiel, must ja valge

"Nüüd alustame kasvatuslike möngudega,"
teatas Koduvana rangel häälel.
Muumitroll vädistas õudusest õlgu
ja pleektatsud vaatasid Koduvana poole
liikumatu pilguga.
(Tsiteeritud mälu järgi)

Pildil Muumipere ja My ja Nuuskmõmmik,
kes üritavad meeltäraheitlikult
minema tõtates
kasvatuslikke mänge vältida

Spiel ehk špiil, nagu Priit seda väljendit oma viimases kirjas mulle kasutas, misasi see on. Mäletate, istusime Pihlaka kohvikus, panime pühvliaasta soove kirja. Ja ma pahvatasin: "Mina soovin, et ma saaks lõpuks ometi aru, mida tähendab see neetud Spiel, millega Vahing, Unt ja Hermaküla ja need teised hullud kogu aeg tegelesid!" Ja lisasin, pöördudes Priidu poole: "Seleta mulle see asi ära, hiljem, ausalt."

Istusimegi pärastpoole Priiduga kahekesi teise laua taha, jäin teda ootavalt vaatama. Pärast pisikest pausi ja kerget ohet lausus Priit: "Spiel, see on.... Inimese mäng inimesega."

Viimases kirjas saatis Priit mulle tsitaadi: "Mäng on tõeline ja ainuke tee iseenda tegeliku minani." (Vaino Vahing)

Olen nõus. Olen tänulik. Lisaksin. Nii nagu eksisteerib must ja valge maagia, eksisteerib ka must ja valge Spiel. See Spiel, mille põhiliselt Vahing juhtis, oli mustapoolne.

Samas, aeg oli selline. Kõik pidi olema norm, igaüks pidi olema ühesugune, kandma nõukogude inimese hingelist univormi. Nemad olid esimesed, kes näitasid teistsuguse võimalikkust. "Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele." (Salinger)

Mis muudab Spieli mustaks?
Omakasupüüdlus. Tänapäeval kohtab Spieli pea kõikjal ühiskonnas. Sest Spielis sisaldub tubli annust manipulatsiooni. Reklaam, ajalehtede netikujundus, tele- ja raadio saatekõllid, kaupluste vaateaknad, pudelisildid, piimapakid ............................, ............................., ........................... (täida lüngad ise), see on manipulatsioon, ja enamasti omakasupüüdlik.

Esineb ka valget Spieli. Toon näite, ja ärge pange tähele, et ise selles osaline olen.

Asi algas sellest, et käisime sõpradega tihti Alutaguse metsades (loe Valgehobuse mäel) matkamas. Ühel esimestest kordadest tuli hää sõber Taavi metsa ja tal oli peas hallist plastmassist ja kuldsete sarvedega viikingikiiver. Teate küll, mänguasjapoed on neid täis.

Tagasiteel jalutas meile metsa vahel vastu noorpaar. Küll nemad jõllitasid Taavit ja tema kiivrit. Taavit rõõmustas see väga, meid teised muigasime ka. (Aasta oli siis umbes 1992, mingitest Tolkieni maailmal põhinevatest mängudest ei teatud Eestis veel muhvigi, meie ka ei teand.)

Nüüd uuritagu järgnevat fotot.


Seltskond asutab end suusaretkele. Et aga niisama suusatamine on igavavõitu, kannavad osavõtjad kostüüme ja parukaid.
Eriti naljaks oli suusaretkel muide noorhärra koerakesega, kel seljas on oma toonase sõbranna öösärk. Ta armastab riske ning sõitis alla kõrgetest mägedest. Seda tehes lasi ta end poolkükki, paistis, nagu istuks keegi vanaldane leedi poti peal.

Teised suusatajad ütlesid meid nähes:" Hullud!"

Mis neist hulludest on saanud?
Noor daam vasakult, Sille (ma ei mäleta ta abielupõlve nime kohe mitte), on väga vahvas abielus, viimaste andmete kohaselt oli ta lasteaiakasvataja lasteaias, kus käivad võõrkeelsed lapsed. Rõõmsameelne neiu lillakas dressis, Airiin Demir, ootab hetkel kuulu järgi teist last. Ta elab Norras, peab psühholoogiametit, milles teda väga kõrgelt hinnatakse, on abielus äärmiselt sümpaatse ja huvitava Türgi mehega (keda hüütakse Johniks, sest need türgi nimed, teate... :), nad plaanivad nüüd Eestisse tagasi kolida. Airiin on olnud üks mu Rootsi keele õpetajatest.
Härra koerakesega, Tauno Gund, elas tükk aega Kreekas, millises maakera punktis ta hetkel viibib, ei teagi. Tauno on kreeka-õigeusu preester, õnnelikus abielus, laste kohta andmed puuduvad.
Pildistaja, kui ma ei eksi, oli see Henn Ruukel, on Skypeis mingi kõva pomo, tohutult kihvt isa, õudselt mõnus ja rahulik mees igas asendis.
Taavi, kellest enne juttu oli, ta teeb ilusaid asju, on disainimees reklaamifirmas,, tema kavand eesti krooni müntidele pääses kümne parema hulka omal ajal. Ta on pärisisa oma kasutütrele ja mõnna isa oma pärispojale.
See mees, "pikk kui latt, loll kui tatt". teda ma tunnen ka päris hästi, aga temast ma ei viitsi rääkida.

Mis neid kõiki ühendab?
Õige. Nad on maitsenud valget Spieli.

Mis ühendab Vahingut, Unti ja Hermaküla veel peale Spieli ning teatri- ja kirjandushuvi?
Nende suremise viis. Hermaküla poos end üles. Unt suri maksavähki, ta näol peegeldus ärevus ja rahutus, (kirjeldas Ingo Normet) , Vahingu kustumise kohta ma täpselt ei tea, aga ma usun, seegi pall veeres umbes samasse auku.

"Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele".

Mis ühendab valge Spieli mängijaid? Homo vita ludenseid? Valgeid mänge mängivaid inimesi?
Noh, loodan, ma ei sõnu ära, aga eile, kui Maria mul külas käis, laususin:" Mina tahan elada rõõmsa, nutika ja reipa vanainimesena 89 aastaseks, siis kokku kukkuda ja päevapealt ära kustuda. Ja mu matustel peab nalja saama! Ne dai boh, kui seal kõva häälega naerda ei möirata".

Seega. Otsige üles oma 2047. aasta kalendermärkmikud ja tehke sinna sissekanne:" Andry matused. Mõelda välja hea nali." Sest muidu ajan end kirstus tudisedes püsti ja hakkan kõva häälega kõiki oma habemega anekdoote pajatama. Kuna valehambaid, mis ma selle aja peale juba kindlasti oman, mulle suhu pole kaasa pandud, saab see olema üks tüütu ja arusaamatu lalisemine. Hoidku jumal selle eest. (Ja huvitav, kas nii pikad kirstud, nagu mulle vaja läheb, in juba selleks ajaks seeriatootmisse jõudnud?)

Selle nimel tuleb muidugi pingutada. Aga asi on seda väärt. Mõtlen muidugi XXXXLLLL mõõdus kirstude seeriatootmisse juurutamist.

üks küsimus

miks Kärt ei ole loonud endale kasutajat siia blogisse, et olla üks vahvatest kaasautoritest? vabandan, kui mu ignorants liiga suur on...

Gerli prototüüp

see postitus on inspireeritud ühest Gerlist

riskides lollakana tundumisega ütleksin: m6ni tibi v6ib osutuda kuldaväärt m6tlejaks, mis küll ei anna p6hjust teda tema elu l6puni armastada, aga annab p6hjuse tema poole vaadata püüdega mitte ainult näha seda, mida ta näidata suvatseb (tugev meik, juuksepikendused, plastmassküüned ja väljakutsuv riietumine).

I´m in love with my car

Vaatasin eile õhtul VH 1, sealt tuli Final Countdowni sarjas 50 parimat autodega seotud musavideot, päris põnev oli, aga läksin magama, enne kui asi esikümneni jõudis, haigutasin küll tükk aega visalt ja rammisin Une-Matile kõhtu, et esikümme ära näha, aga Une-Mati tegi andis mulle mingil hetkel kiire lõuahaagi, mis pildi tasku viis.

Mu isiklikud parimad autolaulud oleksid olnud
3 "Alanis Morrisette ja "Ironic".
Alanis on siin oma nelikrollis nii lustlik ja mängurõõmus, et teeb mul alati tuju heaks, kui seda videot näen. Mõnikord piisab lihtsalt selle video peale mõtlemisestki. Lisaks, no kõva tekst.

2. R.E.M. "Everybody Hurts".
Kuninglik hümn elamise valust ja allaandmatusest ja... Need sissepiilumised inimeste mõttemaailma ülelibiseva kaamera abil, läbi sisemonoloogide. R.E.M.-i frontman Michael Stipe on rääkinud, et talle on kirjutanud mitmed inimesed, kes on kavatsenud enesetappu teha ja peale selle laulu kuulamist oma plaanist loobusid. "Everybody hurts and everybody cries .. sometimes... don't throw your hand... hang on. Kahju, et ma juutjuubist originaalvideot ei leidnud.

And the winner is

1. Janis Joplin ja "Mercedes-Benz"
Terav, räigelt ja rögisevalt satiiriline, okseleajavalt täpne, aktuaalse sõnumiga seni, kuni kapitalism kestab ja inimene on kasuahne.
Ka kõige lihtsam võimalus eitada jumalat. "Et ma palvetasin ja palvetasin, aga ei ole mul Mersut. Seega, jumalat pole."
Mispeale tasuks vestluspartnerile vastata:" Aga color TV sul ju on."

Ausalt öeldes ei meeldi mulle koostada esikolmikuid, vaid esinelikuid. Täna hommikul leidsin MTV-st neljanda autolaulu. Bändilt, keda ma eales asjaks pole pidanud.
Aga muss on hea, plikad mängivad oma rolli hästi, väga meisterlikult keritakse pinget üles, lõpp on loomulik, aga ahastamapanev nagu Thelmal ja Loiusel, ja need maastikud, need maastikud. Olen ju ise kaks aastat Siberis elanud.
Lisaväärtusena: klipp on algselt tehtud vene keeles ning kes hoolega jälgib, näeb ka ise, et lauljanna suu ütleb mitte "Not Gonna get us", vaid "Nas ne daganjajut).



Kas on mõni hea autolaul, mida teisedki teada võiks? Ühe neist panin pealkirjaks (Queen), aga minu esinelikusse see trügida ei suudaks.

No rock, no (mental) freedom

Tänud Priidule
(Priit Pärna jänesepildiga märgi eest)
ja Peetrile (soovi eest,
et Nickelback esineks Vallimäel)

Tänases "Postimehes" ilmus Valner Valmelt asjalik lugu "jänesemaksust". Soovitan.

Ei suutnud end pidada ja kirjutasin loo taha ka kommi. Kes tahab, võib lugeda, kolmas komm on minult.


Parandan ka väikese vea: Tšehhis ei toimunud mitte purpurrevolutsioon, nagu kommentaaris kirjutasin, vaid sametrevolutsioon.
Ülemisel pildil pajatab Vaclav Havel Mick Jaggerile, Charlie Wattsile ja (minu lemmikule) Keith Richardile, et rokimees olla on muidugi lahe, aga presidendiametil on ka omad võlud.
Ülemise pildi all oleval pildil räägivad Lou Reed ja Vaclav naistest ja muust olulisest.

Nähtamatud kubepüksid.

Nu käisime omigul Joonas-poisiga sääl Nõmme passeinis ujumas. Astusime ujula poole küll nopelt ja pikal sammul, mul oli kaks tassi va kohvilaket kah kerre keeratud, a ikka siuke na kergelt uimane olemine peas.

Nu käisime siis enne veel duši all, kui vette kargasime, ma isegi läksin aurusauna oma vanu konte soojendama. Aur oli tihe, kas see hakkas pähe või mis asi, igas tahes, kui ma siis passeini läksin, et vette karata, siis vaatan, enne veel kui pommi panna, üks kiilakas vanapapi sääl all vees lükkab end seina küljest lahti.

Ah sa sinine sitikas ja punane putukas, vaatan ma. Papi on vist veel rohkem uimas kui ma ise. Sest papil pole püksa jalas. Ujub teine niisama, puhtalt palja tagumise otsaga. Pikk pragu paistab palede vahel ja puha.

Ujub sedasi väärikalt nigu ristleja Aurora Emajõel, ma mõtlen, mis ma nüüd teen, kas hakkan kätega vehkima või mis. Hea küll, kargan siis vette, ujun papile järele. Mõtlen, et koputan talle korra õlale, ütlen, et teate, härra, teil on vist midagi puudu. Seal kus jalad algavad ja kere lõpeb.

Jõuan papi taha, annan signaali, et pea kinni, ma tahaks korra nagu vestelda. Papi ei tee märkamagi, sulberdab ikka ilusti edasi nagu ratasaurik Missisipil.

Sulberdan siis mina ka sedasi edasi, tema kõrvale, mõtlen, et nüüd toetan jalad maha ja ajan käed laiali, teen talle vähe tõkkepuud. Igaks juhuks veel sukeldun ja uurin kiilualust olukorda. Prille mul küll ees pold, need oli Joonas-poiss omale küsind, aga oli kohe näha, et kiil on papil küll lühike ja kulunud, aga kenasti mustav ja karvane, hoiab laevukest ilusti kursil ega lase sel mitte ümber minna.

Ohoo, no see on ikka jama, mis siis seepääle puhkeb, kui papi nüüd oma paljast kubet pilguga tabab ja Aadama esimeses üli konnas padavai riietamise ruumide poole silkama pistab, mõtlen mina. Seda naiste kiljumist ei jõua ära kuulata. Ootaks õige veidi, enne kui Hiiobit kuulutama hakkan.

No puhverdasin ennast siis raja otsa, lasin ankru vette, toetasin jalad maha ja ootasin papi ära. Papi jõudiski pärale, vääramatult justkui vaalakuningas. Avasin suu ja köhatasin. Papi tõusis püsti. Tal olid jalas täpselt ihukarva kubepüksid.

Mull mull mull, vajusin ma vee alla.

Oleks ma nüüd papit poole tee peal kõnetanud, mõtlesin vee all viibides, kus mu punaseid palgeid näha pold, oleksin ikka raske s*ta maha pannud. Või mis maha, vette ikka.
Seega, kae kaheksa korda, mõtle üheksa korda, enne kui ühe korra suu avad.
Aga nii palju oli mu punastamisest kasu kah, et sel omigul oli vesi Nõmme passeinis oma kolm kraadi lämmim kui muidu.
Mõista-mõista, kes on pildil.
Uskuge või mitte - Tom Cruise:)

Superluks lugu. Kellelt? Klassikult. Mitte tulevaselt, vaid olevaselt

Leidsin blogimaailmas ringi lonkides Wimbergi suure-, oma- ja imepärase jutustuse kahest toredast õest.
Riputan selle seia, loodetavasti Wimbergihärra ei muutu tigedaks seepeale, teen ju seda sex, et propageerida ta loomingut ja suurendada inimeste arvu, kes ta olemasolemisest rõõmu tunnevad.

MINIMALIE JA MAKSIMALIE

Elasid kord kaks õde – Minimalie ja Maksimalie. Minimalie oli väike ja õbluke, Maksimalie suur ja matsakas.
Ka iseloomud olid õdedel samavõrra erinevad. Minimalie hindas madalat profiili, Maksimalie seevastu armastas asju panna suure kella külge. Kuna Maksimalie jõud käis Minimalie omast üle ja samuti ulatus ta oma pikkuse tõttu õest kõrgemale, rippuski nende kodus suurem osa asju esikus suure kella küljes, nii et kõik, kes uksest sisse tulid, omad või võõrad, võisid neid kohe näha.
Loomulikult valmistas seesugune käitumine Minimaliele palju tuska ja meelehärmi. Samuti tõi Maksimalie oma seisukohti ikka kuuldavale aplombi saatel. Ja kevadeti, kui teedele ja tänavatele ilmusid suured aplombid, ei suutnud ükski vägi Maksimaliet neist eemal hoida. Ta pani kohe oma kõige kõrgema säärega kummikud jalga ja läks rõõmsalt õue paterdama, hoolimata vagurama õe keelamisest ja manitsustest.
Kõigil sellistel puhkudel leidis Minimalie lohutust heegeldamises ja kudumises. Aga eriti meeldisid talle igasugused pitsid. Need võttis ta kõik köögikapist välja, nii palju, kui tal neid oli, seitse tükki, kaheksasest komplektist oli üks aastate jooksul ka katki läinud, valas servani vana valget täis ja jõi üksteise järel tühjaks.
Samuti olid huvid ja harrastused õdedel täiesti erinevad. Minimalie kogus eksliibriseid ja tikutoosietikette, Maksimalie armastas käia muuseumides triptühhone ja pannoosid imetlemas. Minimaliele meeldis unistada mängutoosi muusika saatel, Maksimalie seevastu hindas oopereid ja sümfooniakontserte. Mis puutub lugemisse, siis Minimalie südame võitsid haikud, epigrammid ja laastud, aga Maksimalie jaoks pakkusid suurimat lugemiselamust eeposed, poeemid ja epopöad.
Keeruline oli õekeste kooselu, mis siin salata. Maksimalie kippus kõike võimendama ja suurendama: „Need rahamäed, mis iga kuu viina alla magama pannakse – kust need välja võetakse!” Minimalie aga proovis kõike just pisendada ja vähendada: „Ah, see mõni kopik, see on tühiasi.”
Salamisi unistasid mõlemad, et ühel päeval keegi tuleb ja nad ära võtab. Maksimalie unistas printsist valgel hobusel. Minimalie aga ohkas ja lõi käega: „Peaasi, et päris totu ei oleks.”

MUID TOREDAID LUGUSID WIMBERGIHÄRRA ELUST JA LOOMINGUST LEIAB SIIT
Nauditagu!

Wimberg, Contra ja Aapo Ilves tunnevad end hästi. (Ka kahe viimase härrasmehe blogisi tasub tšekata)


Wimberg,Vahur Afanasjev aka Afanassi, Contra ja Aapo Ilves esitlevad Art Cafes oma "Väikest pornoraamatut. Parajasti esitavad nad laulu "Juua ja n***uda".
Kohvikulaua taga Wimbergist vasakul istus tol sündmusel herr Priit Põldma, üks meie koolilehe toimetuse tegijatest.
Omal ajal sai selles ka lehte looke tehtud. Kes soovib, võib lugeda.

Kurb lugu prints Arthurist

Mariale, tänuks teeviida eest

Ühel päeval kohtas rüütellik prints nimega Arthur printsessi, kellest kaunimat polnud ta iial näinud. Printsessi nimi oli Sweetheart.

Selles printsessis oli midagi. Midagi arusaamatut, mis teda teistest eristas… Ehk oli see printsessi lummav ja piimjalt valge nahk, mis Arthurit selsamal hetkel, kui ta printsessi märkas, lausa pimestas. Või hoopis tema hulluksajavalt punased verevad huuled, mis lausa anusid esimest suudlust?

Oli kuidas oli, prints Arthurile oli silmapilk selge: printsess Sweetheart on tema elu armastus.

Prints otsustas, et ei tohi mitte süllelangenud õnne käest lasta, ta astus tolle pimestavalt kauni tüdruku juurde, pistis käe taskusse ja haaras sealt otsekui võluväel klaaskommidega kaetud kihlasõrmuse ning ulatas selle neiule.

Printsessi silmad lõõmasid rõõmust, kui prints sõrmuse tema õrna valgesse sõrme pistis. Ent tähelepanelik vaataja oleks seal näinud ka kurbusekildu vilksatamas…

Printsess Sweetheart mõistis, et on armunud… Ta teadis ka seda, et tõeline armastus paneb sulama ta südame, mis on tehtud valgest piimašokolaadist.

Õnnetu prints Arthur oli välja valinud ainuma printsessi terves ilmas, kes polnud armastusele määratud.

Sweetheart suri prints Arthuri käte vahel ning ei jäänud temast siia maa peale järele muud kui ta piimvalge käsi.

(Lugu pärineb prints Arthur III erakogust.)

Ülemisel pildil kuninglikus perekonnas ülima hoolega
säilitatav reliikvia.

Alumisel pildil prints Arthuri ja printsess Sweethearti pojapojatütar, sest nagu väidavad vanad käsikirjad, sulas printsess Sweetheart niivõrd aeglaselt, et jõudis siiski järeltulija saada, kes omakorda järeltulija sai ja kes omakorda...
Pildil on kujutatud prints Arthur VI ja tema naise kuninganna Beachbitchi tütar Chocolateslut.

The rich have got their channels into bedrooms of the poor

Mina olen ju tuntud telepuritaan, nimetanud telekat lehes kõva häälega mustaks auguks toa nurgas ja puha.
Ja mu telekavaen väljendub konkreetselt. Kuni me lapsed veel teismeliseks polnud saanud, ei olnud meil kodus kohe meelega telekat.

Muidugimõista, ma ei arvanud, et telekas on Saatana urruauk, kust tuleb ainult paska ja meeli tuhastavaid tuleleeke, teinekord ikka käisin sõprade juures väärtfilme vaatmas ja häid saateid ja...

Aga laias laastus, tõlgendasin neid ridu, mis on pealkirjas ja mis pärinevad Leonard Coheni laulust Tower of Song nii, et tegemist on telekanalitega, mille kaudu maailma mõjuvõimsad tegelased argiinimeste päevadesse ja öödesse ja unenägudesse ronivad, et nende käed, jalad, mõistus ja meeled enda külge siduda.

Kõik need riaalitišõud või ekraani peal ringi kalpsavad kaalikad ja kapsad või need lõputud kiidulaulud ebatavalisele pesupulbrile või enneolematule värskusele, mis levib kannikate vahelt üle terve kere ja.

Eile sattusin taas, kümnendat korda kohe kindlasti, vaatama dokki Leonard Coheni elust - "I`m Your Man."
Oivaline, imeilus, tihe, õhuline, diskreetne, korraga kõrge ja sügav. Nagu kõik CVoheni tekstid. Aga selles on kohe midagi eriti.
Cohen ise laulab kaamera ees vaid ühe laulu. Sellesama, laulutornist, millesse ta vangi on määratud, sest ta on sündinud häälega, mis kuldne.

Ja mind tabas hoopis vastupidine äratundmine. Mina, vaimust vaene ja väike, istun oma diivanil ja saan Cohenile otsa vaadata. Jälgida iga kui viimast kortsu ta näol, sukelduda ta silma põhja. Juua puhast vaimuvett.

Tundsin erakordset tänulikkust, et on olemas kanal, mille kaudu see rikas ja suur jagas minuga oma elu ja arusaamu.

Edasine on laulu tekst. (Hank Williams, kelle köhimist laulu peategelane terve öö kuuleb sada korrust kõrgemalt, on kuulus Ameerika kantritrubaduur.)
Kui juhtub, et viitsite videot vaadata, pange tähele, kes bäkki laulab. See on Bono, U2 frontman, maailma kõige edevam muusik.
Anekdoot räägib, kuidas ta Hillary Clintoniga kõrvuti lennukisse istuma satub. Hillary püüab igati Bonole külge ajada, a ei miskit. Korraga lööb lennuki lähedal välku, Hillary surub end paanikat teeseldes vastu Bonot, aga Bono lükkab ta eemale ja poriseb: "Noh, mis nüüd siis lahtii. See oli lihtsalt Junal, kes minust pilti tahtis teha.")
Selles loos laulab Bono ainult "humm amm amm aa - humm amm amm aa" ja korra refrääniosa, mis ka originaalis kõlab teise laulja suust.

Well my friends are gone and my hair is grey
I ache in the places where I used to play
And I'm crazy for love but I'm not coming on
I'm just paying my rent every day
Oh in the Tower of Song

I said to Hank Williams: how lonely does it get?
Hank Williams hasn't answered yet
But I hear him coughing all night long
A hundred floors above me
In the Tower of Song

I was born like this, I had no choice
I was born with the gift of a golden voice
And twenty-seven angels from the Great Beyond
They tied me to this table right here
In the Tower of Song

So you can stick your little pins in that voodoo doll
I'm very sorry, baby, doesn't look like me at all
I'm standing by the window where the light is strong
Ah they don't let a woman kill you
Not in the Tower of Song

Now you can say that I've grown bitter but of this you may be sure
The rich have got their channels in the bedrooms of the poor
And there's a mighty judgement coming, but I may be wrong
You see, you hear these funny voices
In the Tower of Song

I see you standing on the other side
I don't know how the river got so wide
I loved you baby, way back when
And all the bridges are burning that we might have crossed
But I feel so close to everything that we lost
We'll never have to lose it again

Now I bid you farewell, I don't know when I'll be back
There moving us tomorrow to that tower down the track
But you'll be hearing from me baby, long after I'm gone
I'll be speaking to you sweetly
From a window in the Tower of Song

Yeah my friends are gone and my hair is grey
I ache in the places where I used to play
And I'm crazy for love but I'm not coming on
I'm just paying my rent every day
Oh in the Tower of Song

Kas panite, muide, tähele irooniat laulu sõnades? "I was born with the gift of the golden voice." Kuulake korra üle. Kust otsast see hääl tal kuldne on, ah? Ja vaadake Cohenile otsa, kui ta neid ridu laulab.
Kas mees muigab iseenda üle?
Või mitte?

Sasu ja Zazou - in memoriam

Kaks aastat tagasi, sissemagatud hommik.
Oi! Pagan küll!
Kähku-kähku särk selga, püksid jalga, sokid, tossud. Kähku-kähku... Kiiresti-kiiresti.

"Pagan, mingi imelik lõhn! Vastik!"
Pistan nina tossu sisse, nuusutan, no kurat küll! Sasu on tossu täis kusnud.
"Kurat! Kus mu saapad on! Siin ei ole. Siin ka mitte. Siin ka ei ole. Pööningul? Kus taskulamp on!? Mis kell on? Kuradi Sasu! Aa, siin nad ongi. Kurat, need saapad on ju nii libedad."

Tööle ma muidugi kakerdasin, aga sellest ei saanud just hea päev. Õhtul, tosse masinas pestes, olin tige.

XXX
See lugu algas tegelikult pisut enam kui 13 aastat tagasi.
Pühapäeva õhtu, pime ja vaikne Rakvere linn. Noor pere kahe lapsega: tütar (10), poeg (5) jalutavad Vallimäelt Tallinna maanteed pidi alla. Vaikne ja pime tänav. Korraga, maantee keskel, Linnavalitsuse ja teksapoe vahel, keegi piiksub. Kes see seal on?
Igatahes on ta pisike ja karvane. Ja igatahes ta piiksub. Meeltäraheitlikult.

Perekond seisatab, latern ei põle, hästi ei näe, jääb vaatama, mõtleb, mida teha, mäe pealt hakkab kostma läheneva auto hääl.
"Kassipoeg!" hüüavad lapsed.
Pereema kiirustab kassipoja juurde.
"Tiiiiinaaaa! Auuutoooo!" hüüab pereisa ja nõksatab ema poole, et ta tagasi tõmmata.

Õhtuleht oleks saanud siit hea esilehe pealkirja: PEREEMA HUKKUS KASSIPOEGA PÄÄSTES LASTE SILME ALL

XXX
Tavaline pisike hall kassike, ja kuidas ta üksi maanteele sattunud oli, polnud võimalik välja mõelda. Lapsed panid talle nimeks Sasu.

"Sasu! Sasu!" Seda kilkamist oli me maja pikalt täis, kui ta mööda põrandat palle taga ajas või kardinat pidi üles kribis. Ka harrastas ta mõnikord heliloomingut, lühikesi modernseid klaveripalu, mida esitas mööda klaveriklahve paremalt vasakule astudes.

"Oo, Zazou," ütles talle pereisa, paadunud frankofiil, kes armastas ta nime hääldada prantsuse keeles, tunnustuseks. (Prantsuse keeles ongi tihti nii, et s hääldub silbi alguses kui Z ning ou kõlab alati kui pikk uu.)

Sasu sai suureks, temast kasvas tavaline eestimaine hall triibik. Oma lihtsale välimusele vaatamata, temas oli mingit enesest lugupidamist, ta hoidis oma pead väga püsti. On ju mõistujutuski öeldud, et kui koer vaatab inimesele otsa, mõtleb ta: "Sa annad mulle peavarju. Sa annad mulle süüa. Sa oled jumal!" Ja kui kass inimesele otsa suvatseb vaadata, mõtleb ta: "No näed. Sa annad mulle peavarju. Sa toidad mind ja paitad. Järelikult - ma olen jumal."
Kuid Sasu hoidis oma pead kuidagi kõrgemal kui kassid tavaliselt.

Saabus kirgede aeg. Sasule sündisid pojad, teised leidsid omale uue kodu, meie juurde jäi Sasu must poeg Tondu, kes aga ühel päeval lihtsalt minama jalutas.
Sasu steriliseeriti, sellega sai otsa tema emaõnn, nii ta siis jagas meie maja ja me elu.

XXX
Nagu me kõik, mõtlen siin inimkonna liikmeid laiemas plaanis, tahtis ka Sasu oma eluga maailma mingi jälje jätta. Me ei olnud tollal just korraarmastaja perekond. Sasu meelest olime kohe liiga lohakad.
Ja Sasu hakkas kõike, mis kuhugi põrandale kerglaselt või hooletult maha jäeti, meie tähelepanu pööramiseks ära märgistama.

Pikka aega lihtsalt siunasime teda. Selge see, et kass on süüdi, kui kingad, kotid, mistahes muu maha vedelema on jäetud. Siis õppisime tänu talle ära, no ei tohi jätta asju põrandale laokile! No ei tohi! Kingad olgu riiulis, voodi alati ilusti ära tehtud, õpetaja kott laste vihikutega laua peal. (Kuidas teile meeldiks tagasi saada uriinilõhnalist kirjandit. "Mida õpetaja nüüd sellega öelda tahtis?" mõtleks mõnigi esimese hooga.

Kui end siiski unustasime, kutsus Sasu meid jälle korrale. Tasuks pikemaajaliste harmooniaperioodide eest mängis ta meile mõnikord klaveril järjekordse uuema modernse hetkeimprovisatsiooni.

Kaks nädalat tagasi, päeva pealt, hakkas Sasu vaaruma, siis ei suutnud enam püsti tõusta, ei söönud. Ta oli juba rohkem kui 13 aastane. Ja loomaarst ütles, et tal on lihtsalt aeg minna. Ning aitas ta üle läve.

"Ma nutsin ikka korraliku peatäie," ütles pereema järgmisel päeval pereisale.

XXX
Vahepeal oli pereisa avastanud tänu Tõnu Kaalepi plaadiarvustustele prantsuse elektroonilise helilooja, kel nimeks - võta või jäta - Zazou. Ei-ei, mitte neljajalgse kassist helilooja, meie pere Zazou, hoopis tema kahejalgse nimekaimu: šveitsi -prantsuse helilooja Hector Zazou.

Oma blogis on disainer, muusikakriitik ning esseist Tõnu Kaalep kirjutanud näiteks:
"Dreamworld"... seisund, kus kõik on justnagu hästi või ongi hästi.
Panin mängima Hector Zazou plaadi "Geologies".
Nüüd on hästi. See ei pruugi jõuluni jätkuda, kuid on ilus.
Milleks debatt ja hämarus, kui sul on hea?
Kuula Zazou lugu "Enoch Arden", siis räägime edasi..."

Kuulasin teda. Mitte küll seda lugu, mida Kaalep mainis. Seda, mis netist esimesena ette jäi. Sattus olema mingi piuksumine, selline kõrvatungiv, garneeringuks meloodilised urinad, lainetav tiksumine. Ohoo, tegin ma. Mu muusikalised süljenäärmed hakkasid ohtralt voolama.

Nii hakkasin kuulama Hector Zazou muusikat.

Kolm kuud tagasi kirjutas Kaalep arvustuse kahele Zazou plaadile. Kahele viimasele. Uusi kompositsioone enam ei tule. Sest...

XXX
Eile tulin koju. Võtsin tossud jalast, ja pillasin nad riidevarna alla. Mõtlesin:" Nüüd võin tossud rahulikult jätta, kuhu tahan."
Siis mõtlesin:" Ma üldse ei pahandaks Sasu peale, kui ta tuleks ja sinna sisse pissiks. Ma kohe rõõmustaks. Kui ta vaid tuleks."

Täna, nende ridade kirjutamise ajal, hetk tagasi, käisin esikus. Tõstsin tossud riiulisse, tütre saapad ka.
Hector Zazou plaate mul ei ole. Aga mul on Youtube kontol tema lugudest kokku pandud playlist. Ikka täitsa tihti kuulan teda.
Mina ei oska nõustuda nendega, kes ütlevad, et surm on lõplik, et inimene elab nii kaua, kuni teda mäletatakse. Maaailm on üks suur Browni liikumine, molekulid sebivad, tormavad, põrkuvad kokku.
Elu kestab, kuni molekulid, mida sa elades liikuma panid, teistele molekulidele neid puutudes haiget ei tee. Pole tähtis, mis su nimi oli, kaua seda mäletatakse, või kes sa olid: inimene või loom.

500 postitust!

kui niipalju poste siia laekub siis tuleb blogile teine lehekülg juurde. mõelge kui äge.

lihtsalt üks meeldejäänud pildiseeria:

sellise pildi tegin just. aknast. telefoniga.
selle järgi saaks hästi monitore kalibreerida.
kes näeb ekraanil vaid musta ristkülikut, see peab oma
monitori sättima heledamas, kes arvab et pildil on päike
ja kena talvepäev, see muutku oma monitor tumedamaks.

parem varem aga kunagi pole hilja

esmalt vabandan, et pole PIKKA aega siia ühtegi rida kirjutanud. mu energia on viimasel ajal muude asjade peale kulunud ja pole olnud aega mõelda ühtegi blogimist väärt mõtet (selle koha jaoks siin).

aga nüüd sain järjekordse tõuke ja meeldetuletuse, et see blog siin on olemas ja vajab kirjutajaid-lugejaid. sest ilma nendeta poleks ju ühtegi blogi alles. loogiline! :)

teate, ma käin ülikoolis. õpin ajakirjandust ja avalikke suhteid. meid on kursusel kokku 75. järgmisel õppeaastal hakkavad need, kes soovivad saada ajakirjanikeks, õppima selliseid aineid nagu reporteri töö jne ja need, kes tahavad saada avalike suhete juhtideks või pressiesindajateks, teisi aineid. praegu õpime veel kõik koos samu aineid nagu näiteks meedia ja kommunikatsioon, sissejuhatus sotsiaalteadustesse jne. väga põnev on. olen vestelnud peaaegu kõigiga igavates loengutes tagapingis või vähem igavatel kursusepidudel siidriklaasi taga. paljud meist on eemal oma perest ja parimatest sõpradest, mis tähendab seda, et otsitakse uusi kaaslasi, kellele oma saladusi rääkida või et oleks sõpru ka siin, Tartus. kõik on väga avatud, peaaegu midagi ei jäeta endale teadmiseks, kõigest räägitakse. osalt ka selle pärast, et ollakse pisut hirmul ja stressis eksamite ja õppejõudude (nt Marju Lauristin) pärast ja tahetakse kellelegi sellest rääkida. jagatud mure on ikkagi pool mure.
selle pika sissejuhatusega tahan jõuda selleni, et (see oletus tuleneb siis kursakaaslaste juttudest ja olemisest) paljud meist ei tea tegelikult, kelleks nad saada tahavad ja miks nad siin on. rääkisin ühe Teelega sellest, kas ta valib sügisel avalikud suhted või ajakirjanduse ja ta ütles, et hakkab ajakirjandust õppima, aga ei taha tegelikult ajakirjanikuks saada, vaid hoopis meeldib talle maalida (aga kunstnikele ei maksta hästi). üks teine tüdruk valib ka järgmisel aastal ajakirjanduse, aga sellepärast, et ta vendadel on (ja tsiteerin:) "Etv-s tohhuijaa tutvusi". ka neid, kes oma vanematele tulevase bakalaureuse kraadiga meelehead tahavad teha, on üsna palju. veel üks äärmiselt võluv tüdruk meie hulgas on Helen, kes õppis eelmisel aastal (siis ühe õppeaasta e. kaks semestrit) matemaatilist statistikat ja enne seda aasta molekulaarbioloogiat vms. võin küll faktidega eksida, aga suund ja keerukusaste jäävad samaks.
niisiis. meie kursusel on palju neid, kes veel mõtlevad, et mis toimub ja mille pärast. hiljuti küsis üks mu lähedane sõber, te kuidas saab teada, mis on inimese eesmärk elus, me rääkisime sellest. ja selgus, et ta kahtleb, kas valitud elukutse on tema elu kutse. kui aus olla, tundus suvel juba, et ta kiirustab natuke ülikooli minekuga. ta lihtsalt tegi sisseastumiskatseid erinevatele erialadele ja läks, kuhu vastu võeti. mis ei tähenda, et see eriala, mida ta õpib, oleks madala prestiižiga. nüüd on ta aga jõudnud sinnamaale, et tegi pausi, mõtles järele ja hakkas kahtlema. tore, et see üldse juhtus, sest palju hullem oleks, kui ta oleks läbinud ülikooli, läinud tööle ja siis ühel päeval 31-aastasel taibanud --- see on vale koht, kus ma olen. sest paljud inimesed on mingil hetkel oma elus enda jaoks kas liiga väärikad või vanad või koledad selleks, et paar sammu käidud teel tagasi astuda ja otsast peale alustada. loodan, et see sõber, kellest viimasena rääkisin, loeb seda postitust, mõtleb veel ja astub vajalikud sammud. kui mitte, on ta ikkagi mu parim sõber.

mida ma teile tahan öelda, on (seda ütlevad tihtipeale vanemad ja targemad noorematele, aga mitte rumalamatele): kasuta oma võimalusi. ja tunne ära märgid, mis annavad mõista, et liigud valele poole. ja veel: kunagi pole hilja, aga sa pead seda esmalt iseendale tunnistama.

UUENDUSED

1:võibolla keegi teravsilm on juba märganud aga nüüd on blog eestikeelne. varem comments, nüüd kommentaarid. olgem patrioodid!


2:UUS VIIS POSTITAMISEKS: nüüd saate postitada ka nt oma moblalt. lihtsalt kirjutage oma postitus valmis ja saatke see sobival kujul aadressile: magasiin.pasundaja@blogger.com. kui seda loete siis süsteem toimib.

Mida järeldada sest?

Kaks probleemi, üks naist juba lahendatud, teine...

Briti teadlased avastasid hiljuti - keset me universumit on must auk.
Kuskohas täpselt?
Seda nad ristiinimesele arusaadavas keeles ei viitsinud seletada, aga see probleem õnnestus täna õhtul koduse laboratooriumitöö käigus ära lahendada.

Nimelt, naastes koju, külma korterisse, asusime kütma ahju. Puud ei süttinud ega süttinud ega süttinud ega süttinud ega süttinud. Üldse kohe ei süttinud.
Kuivad puud, peenikesed puud, igati head.
Üle kuramuse tunni aja kestis see kuramuse kammaijaa. Hakka või, kurat, ma ütlen, kuramuse rituaalseid tantse tantsima.

Siis sai selgeks: universumi must auk asub meie ahjusuus.

Kui nii siis nii, mis seal ikka.

Ülalolev pilt ei ole illustratiivse tähendusega, vaid väljendab vaimuseisu, mis haaras siinkirjutajat peale tunniajalisi viljatuid tikutõmbamisi ning pärast intensiivset kolmetunnist kahe puupulga vastastikku hõõrumist.



Aga teine probleem. Siiani lahendamata.
Mees on kolm kuud kodunt ära olnud.
Tuleb koju. Kõik on tore.
Saabub öö.
Hakatakse end magama sättima.
Naine lausub: "Täna öösel ma magan oma voodis."

Tähendab see, et ta on need kolm kuud maganud kellegi teise voodis?

Jan ja Samuel ja need teised

Käisin teatris, nägin etendust.

Väga erilist.

Üritasin sest kirjutada. Tundus lootusetu, et midagigi välja võiks tulla. Kui pärast lugesin, na-a-atu-kene, midagi nagu siiski tuli.

Üks lugu ikkagi ei mahtunud sinna.

"Godot" algab sõnadega: "There's nothing to do." Mees istub kivi peal, ei saa kinga jalast ja annab alla: "There's nothing to do."

Seda kuuleb mitu ja mitu korda. "Midagi pole teha. Ei, noh, pole midagi teha. Nii need asjad käivad. Lootusetu." Nagu eluski, on ju.

Kes juhuslikult kursis ei ole: Godost ei teata, kas ta üldse olemas on, missugune ta on ja kuivõrd mõtet on teda oodata. Täielik müstikus. Ei teata ka, mida Beckett mõtles, kui selle lavale mitte tuleva lavakuju lõi.

Nimi nagu vihjab, kes ta võiks olla .

Ja Poisi käest päritakse, milline see Godot on, habemega või ilma.

"Habemega," ütleb Poiss.

"Valge või musta habemega?"

"Valge habemega," vastab Poiss.

"No siis on asi hull," öeldakse selle peale:)

Aga tulles selle juurde tagasi, et "midagi pole teha", "et nagu elus", et "Godot" on ühtpidi sitaks absurdne ja teistpidi sitaks eluline, ja kummat siis rohkem on, siis vastus on ehk siin.

Kui San Quentini esietendusel eesriie avanes, tekkis meeletult pikk vaikus. Mees, kes kivil istus ja pidi esimese lause ütlema, ei suutnud suud lahti teha.

Ta vaatas saali, kus istus ta ema, keda ta polnud 19 aastat näinud. Ja ema kõrval istus mehe õde, kelle kohta ta ainult ema kirjadest teadis, et tal õde olemas on.

"HE looked at her sister. SHE WAS BEAUTIFUL! SHE WAS PREGNANT!" (Jönson peaaegu karjus neid sõnu).

Mees (kurjategija, eluaegne vang, näitleja) vaatas ja vaatas, kord oma õde ja siis oma ema, ja siis tegi ta lõpuks suu lahti. Ja ütles:
"There's nothing to do, mom! I love You!"

See ei olnud sugugi ainukene kord, mil mu ihukarvad end püsti ajasid.

Beckettist ja Godot' st veel seda et. Kui kunagi Iirimaale satute, uurige Iirimaal välja antud 20 eurost münti. Selle esiplaanil on Becketti nägu, taamal seisavad mõtlikult kaks “Godot” peategelast, läbi mündi kasvab puu. Nii suur, et ei mahu sinna hästi ära. Loodan et teil ei teki masendst, et selle 20 euriga pole midagi peale hakata. Ehkki, mine tea, kunsti jõud on ju nii suur.

Ja kui kunagi Pariisi satute, käige ära Montparnasse’i surnuaial, Becketti haual. Marmorist hauakivi on täpselt selline nagu Beckett soovis: “Ükskõik mis värvi, peaasi, et hall.”

Inimesed, nagu Beckett ja Jönson ja need teised, panevad su sirgema seljaga elama. Trellide taga on Spoon Jackson, kes mängis Godot's, triibulises särgis vaatab sulle otsa Jan Jönson