Ikoon sai infarkti

Käisime eile naiseraasukesega (või mis raasuke ta nii väga enam), anyway, käisime taga eile kinos.
"Wrestler" ja Mickey Rourke.

Tagasiteel ütles Tiina:
"Minu jaoks... see film räägib mehest, kes ei osanud üldse mõelda nende peale, kes teda ümbritsevad."
Mina noogutasin.

Paarkümmend sammu hiljem laususin:
"Ja samas... võib ju öelda, eks ole, see film rääkis mehes, kes käis oma tee uhkelt lõpuni."
Tiina noogutas.

Enne koduväravat leidsime, et eriti hea on see õrn meestevahelise vendluse teema ses filmis. Jah, õrn. Jah, filmis, mis räägib wrestlingust.

Üks asi on vaieldamatu, Mickey Rourke teeb Rollide Rolli. VAU, millise! Ja mismoodi!

Asjast annab maitse suhu ka treiler

Muide, seda filmi TASUB VAADATA KINOEKRAANIL.
Need matsud, mütakad, äginad ja käginad...

Õrn, liigutav, vägivaldne ja aus film.

Isaksolemiserõõm

Vastuvõtt "Tagasi kooli" meeskonnale: Maarja Ervald ja president Ilves.

Heh, te vaadake seda huulepuna. On see loomulik vai on seda nii kolmsada grammi nende mokakeste pääl?

Õnneks olge (minimuinasjutt)

Elas kord Õnne, kes tõi kõigile õnne. Õnneks oli Õnnel õnne nii palju, et eneselegi üle jäi.
Õnneks oli.
Õnneks olge
Lugu on inspireerit konkreet inimesest - Õnne Kivimaast. Kuugeldasin, et ta pilti siia panna, a tuli niuke, all tekst: Õnn on elamises...
No las ta siis olla

Laused nagu elud

Olin kuskil 19, kui lõpuks taipasin, et see, et lapsepõlves sidus ema mulle lipsu ette ainult siis, kui ma lamasin, tuli sellest, et ema töötas matusekontoris.

Hakkasin uskuma jumala huumorimeelde hetkel, kui Selveri saalis olev teenindustelefon pikalt helises, ma selle vastu võtsin ja helistajaks oli mu kõige parem sõber.

Järgmist kahjuks ei saa tõlkida:

The day I lost my virginity was the day my Virgin Mobile cell phone broke.

Aga järgmist elu ja lugu saab

Sel hetkel kui kassapidaja viskas mõistva pilgu mu naise poole, kes ostis parajasti raseduse ajal võetavaid vitamiine, taipasin, et ta on esimene inimene peale meie kahe, kes teab, et ootame last.

Originaal:
As the cashier gave a knowing look to my wife as she scanned the prenatal vitamins, I realized this random girl is the first person on earth to know we are having a baby.


Aga vaadake parem ise, mis teile säält südamesse ja meelde jääb.

NB! Tekstid on esilugemisel ehk tsipa keerulised, a kel inglise keelega natukenegi hea suhe, leiab kindla peale maiuspalu.

Ah et SAMU. A mul suva

Seletuseks pealkirja alla.
Ma ei viitsi kasutada sõna MASU. Sest nagu igat sugu halb mantra-tantra, hakkab see kordamisel energiat koguma ja muutubki asjaks, raisk.

Lugu ise, see räägib Masu põhjustest ja tagajärgedest, võite seda žanriliselt minimuinasjutuks pidada

Kuldriigis, kus kõik oli kullast, ei teadnud ükski inimene, mida tähendab sõna "kullake". Sest ainus, mis polnud kuldne seal riigis, olid inimeste südamed.



P.S. Järgmine postitus on 200. Kes tahab teha? Verstapost või nii ...

Jube, kui ilus on armastus (viimane Dylan)

Eellugu, küsin plaadipoes, et kas teil Bruce Springsteeni viimast on?
Müüja vaatab arvutist, küsib enne, et kas kõva P-ga.

Raamatupoodide müüjad ei loe raamatuid ega tea neist ja plaadipoodide müüjad kuulavad raadiot. Noh, mitte kõik, aga siiski.

Küsisin ka Dylani viimast. Kah pold. Ma siis laulan ise.

"Well I Love You pretty baby"
Midagi nii banaalselt suudab jäägitult usutavalt laulda aint Dylan.

Selle laulu tehti nüüd ka film. Pöörane film.
IFC and IFC.com are proud to present the first look at a short film for Bob Dylan's new song "Beyond Here Lies Nothin'", directed by Nash Edgerton and featuring Amanda Aardsma and Joel Stoffer. Visit IFC.com for an exclusive look at the film. It will air on IFC tonight at 10:15 p.m.

Siin see on:

Tekst, kes nüansse tahab puurida:

Beyond here lies nothing

Submitted by gjmberlin on Wed, 05/06/2009 - 02:12.

Oh well, I love you pretty baby
You're the only love I've ever known
Just as long as you stay with me
The whole world is my throne
Beyond here lies nothin'
Nothin' we can call our own

Well, I'm movin' after midnight
Down boulevards of broken cars
Don't know what I'd do without it
Without this love that we call ours
Beyond here lies nothin'
Nothin' but the moon and stars

Down every street there's a window
And every window's made of glass
We'll keep on lovin' pretty baby
For as long as love will last
Beyond here lies nothin'
But the mountains of the past

Well, my ship is in the harbor
And the sails are spread
Listen to me, pretty baby
Lay your hand upon my head
Beyond here lies nothin'
Nothin' done and nothin' said

JUBE, KUI ILUS ON ARMASTUS!

Kes täiuslikku maitseelamust jaksab tahta, otsib üles Loomingu 2008/1 ja loeb läbi Peeter Sauteri näidendi "Keldris".

Dylan oleks filmi nigu Sauteri pealt maha pand.

kõige parem siirup on "Päikesemarja" minu arvates. midagi veel mõttetumat on raske siia blogi postitada...

Lykke Li-"Little Bit"

See on hea lugu, millega kevademeeleolus olla. Kuulake-vaadake seda youtube´ist sellele LINGILE vajutades.

MORE THAN JAZZ

Et kui elu tundub hapu. Vistrikud ei kao näolt. Koolis kukuvad halvad hinded. Igav on. Kurk valutab. Pruudi jutust ei saa aru. Peika vaatab pidevalt kellegi teise poole. 

Rahakotil on põsed lohkus. Kõik räägivad masust. Ühtegi head raamatut pole mida lugeda. Ükski laul ei kõneta. Maailm on must.

Siis kuulake. Jumal andis sellele mehele kaasa väga väikesed väravad, läbi mille maailmale rõõmu tuua. Muusikalise kuulmise, normaalmõõtmetega käed. Ja vankumatu vaimu.

katsepilt

Head muutumist, aga mitte totaalset

Kõiki mu häid sõpru iseloomustab üks ühine joon - nad oskavad häid lugusid rääkida. Sedakorda kinkis loo hää sõber Taavet, kellele omakorda kinkis selle loo üks tore Türgi juurtega mees nimega Aka Sultan.

Järgnev lugu manitseb ettevaatlikkusele. Teate küll seda lausungit, et suurim suutmine on enese muutmine. Ärge liiga hoogu minge. Sest.

Elab Naine, selline keskealine. Ühel päeval, Naine läheb näost siniseks, ahmib õhku, kukub põrandale kõps kokku, infarkt! Jube!

Õnneks on kiirabi kohe kohal, kirurgil skalpell peos, naine tuuakse ellu tagasi. Ta tuleb haiglavoodis teadvusele ja talle meenub võimas surmajärgne kogemus.

Meenub, kuidas ta sattus Jumala juurde. Ja et Jumal ütles (sooja ja jämeda häälega, mul on Taaveti hääl veel kõrvas: "No kuhu Sina nüüd ronid? Sul on veel aega, tervelt 42 aastat, 8 kuud, 6 tundi ja 32 minutit. Mine aga heaga tagasi." 

Naine saab haiglast välja. Ja mõtleb, mul on ju nii palju aega. Ma pean seda hästi kasutama. Lasen omale õige silikoonid panna. Panebki.

"Ka veidi rasvaimu ei teeks paha," tuleb Naisele pähe veidi hiljem. Lasebki rasva imeda.

"Hm, peaksin hakkama trennis käima." Hakkabki.

Lasen juuksed ka ära blondeerida. Lasebki.

Tuleb juuksuri juurest välja, läheb üle tee, pidurite krigin, kolaki, Naine jääb auto alla ja sureb silmapilkselt.

Satub jälle Jumala juurde. Ütleb: "Mida sa mulle rääkisid? Kas sul häbi eiole, mis?! Mul pidi ju nii palju aega olema. Kõik need aastad, kuud ja minutid. Sa ise lubasid."

"Tead, mis," laiutab Jumal käsi. "Ma ei tundnud Sind lihtsalt ära."

Seega: ettevaatust- ettevaatust. Rahu, ainult rahu.

Kõndis kord Õnn mööda laia ilma

Kõndis kord Õnn mööda laia ilma. Igaühel, kes talle vastu tuli, täitis ta ühe soovi.

Ühel päeval astus Õnn mööda teed ega pannudki tähele, et tee peal on Auk. Ta kukkus sinna sisse ega suutnud sealt väja saada kohe mitte kuidagi.

Augu juurde sattus mitmeid ja mitmeid inimesi, kõigil neist oli mingi soov nagu meil ikka on, ja Õnn loomulikult täitis need soovid.

Ühel päeval tuli augu juurde Noormees. Ta nägi Õnne, kuid ei hakanud tema käest midagi nõudma, vaid küsis hoopis: "Mida sina, Õnn, kõige rohkem sooviksid?"

"August välja saada loomulikult," teatas Õnn.

Noormees aitaski Õnne august välja ning läks oma teed.
Õnn aga kõndis koos temaga.

Selle looga tahan teada anda, et eesti keeli on ilmunud üks imeline raamat. Keegi tore mees on tohutu hulga toredaid jutte kokku otsinud ja eesti keelde tõlkinud (selleks pole teie alandlik teener).

Mõnes järgmises sissekandes täpsustan raamatu kordinaadid, seniks las olla need mõned lood reklaamiks.

Toida hunti

Lugu algab nagu paljud lood.

Vana indiaanlane istub lõkke ääres ja tõmbab piipu.

Lapselaps vaatab pealt, lõke põleb, mõlemad vaikivad.
Lõpuks lausub vana mees.

"Pea meeles, poiss. Igas inimeses elab kaks hunti: Must Hunt ja Valge Hunt.

Must Hunt, temaga on seotud kõik, mis inimeses halba: ahnus, kadedus, viha, laiskus, patused mõtted ja mis kõik veel.

Valge Hunt, temaga on seotud kõik, mis on inimeses head: armastus, üllameelsus, sõprus, omakasupüüdmatus, virkus, lahkemeelsus, rõõm ja mis kõik veel.

Nii ongi."

Vana mees jääb vait ja imeb piipu edasi.

Lapselaps mõtleb ja korraga küsib: "Vanaisa, ae.
Aga kui need kaks hunti omavahel kokku lasta, kumb siis võidab?"

Vanaisa vaikib, kaua, just nii kaua, et põnevus tekiks ja alles jääks, et see kuhugi ei kaoks, muigab siis ja lausub:

Alati võidab see hunt, keda sa paremini toidad."

Nii ongi.

Rakveres linna patupunker

Virumaa päälinnas Rakveres, Virumaa muuseumimaja peahoones, on püsti pandud näitus "Elu 69. Erootika eesti kaasaegses kunstis." Päevinäinud maja roosad seinad täitsa punastavad kohe.

Hingame siis meiegi sügavalt sisse, asume oma silmaga kaema, mis soodomat ja komorrat näha pakutakse.

No näe, ühel seinal on isegi miski jutuke. Vist näituse kokkupakkija Teet Veispaku kirja pandud:"Erootilist kunsti huvitab inimene, kui erootiliste tunnete objekt (...) ning inimese seksuaalsuhted, mis võivad olla kujutatud romantilise, groteskse, naturalistliku või mõne muu alatooniga." Ent see tark tekst jääb lõpuni lugemata, pildid veavad pilgu endasse.

Näe! Valeri Vinogradovi pildiseeria: taamal Shishkini laadis Vene mets, küll ilma karudeta. Karude asemel asjatavad paljad mehed-naised: Nimeks on piltidel "Uusim vene maastik."
Tohoh, see ju lausa poliitiline sõnum! Sihuke see elu Venemaal tänapäeval vist ongi. Tagaplaani järgi idülliline, päriselt aga ropp ja rõve.
Vinogradovi teine seeria on kah põnev, mõtlemise mõttes. Seisab ühel pildil paljas kaunitar, näitab kõike mis näidata, pildi allkiri määrab kindlaks kaunitari elukoha: Viin.
Järgmiselt pildilt vaatab uhkelt vastu musklis neegripoiss, aga mitte musklid pole need, mida tõmmu noorhärra uhkelt demonstreerib. Cape Townis elab too kadedustäratavalt uhke ihuliikmega neegrihärra.
Oi-oi, kes aga on see valge ja pekine, köökus ja saunalina ümber? "Viljandi" on allkirjaks, mees ise... tuleb tuttav ette... ai vai, see ju Mart Laar, kes muidu ikka kenasti ülikonnas ja lipsuga end rahvale näitab. Kas esindab ta eesti meheuhkust? Igatahes teiste kõrval on teda vaadata lausa hale.

Lemming Nagel on leidnud kaheks hargneva puutüve, sellel otsad ära saaginud, järele jääb justkui tükk keret - nabast põlvedeni. Sinna otsa on ta sättinud valgeks võõbatud bambusvarda, justkui selgroo, ja täpselt õige koha peal ripuvad kaks õhupalli. "Taevane kingitus" on pandud pealkirjaks.
No see on naisterahva kohta küll ilusti ja täpselt öeldud. Sest mis muud see naisterahvas siis on kui taevane kingitus, jumala looming.
Või mis?
Seakülas elav Simson on püramiidikujulisele riiulile ladunud tädi Maali mälestused. Kõik need mehed ja nende asjapulgad, kellega Maali-tädi tihedamalt läbi käinud. Asjapulgad demonstreerivad nimekandja olemust: Õnnelembi oma on kolme lõviga, Fritzu oma haakristiga, Jõuluvana on asjaajamise ühendanud jõulusoovidega, Ded Moroz ühmanud lisaks "S novõm godom."

Igast teosest sel näitusel võiks siinkirjutaja meelest kena loo kokku arutada. Ei ole need eesti kunstnikud ei kiimalised ega kurjad. Vaimukad ja julge mõtlemisega pigem. Mis siiski ühe punkti ümber keerlevad, eriti kui kunstnik meessoost.
Üks kena daam, too pillas pärast näituse kaemist: "Sellest ma ikka enne nii hästi aru ei saanud, kuivõrd nokukeskne on meesterahva mõtlemine." Kuid ega see ütlemine ainult kunstirahva käi.
Üks teine daam, nooremapoolne, hoidis näituse avamisel süles oma lapsukest. Mitmed fotoaparaadid tegid neist kahest klõpsu, nii kaunid olid madonna ja ta laps. Üks pildistajaist oleks äsjatehtud pildi peaaegu ära kustutanud. Sest aparaadis pilti üle vaadates avastas ta, et madonnale ja ta lapsele jäi fooniks Jaan Toomiku maal paljast mehest ja tema pikast vinnas vemblast.
Aga madonna ise leidis naeru kihistades, et just see pilt on taustaks igati asjakohane ja kõigiti kena.

Ehk on see näitus ja tema külastajad märgiks, et eestlane hakkab seksikrambist üle saama?
Kunagi ammu, iidama ja aadama ajal ilmus "Maalehes" lugu nimega "Kuidas vanasti keppi tehti."
Vastus: mindi metsa, lõigati puu küljest oks, tõmmati koor maha ning oligi valmis.

Aga sedamoodi, rahulikult ja enesestmõistetavalt, aeti asja maarahva ajal. Vahepeal sai aastasadu kantslist kuulda, kui patused me oleme. Ja kui ei öeldud seda kantslist, kirjutati noore kommunismiehitaja käsiraamatus, kuis sugutung on üks hirmus kapitalistlik igand. Tänapäeval pakitakse kõik palja keha sisse.

Tõde on rahulikum ja ilusam, kusagil nende kolme punkti vahepeal.

Kaks rõõmsat olmeanekdooti

Naine: (kolmanda päeva varahommikul pärast silmaoperatsiooni) Vaata, kas ma olen pärast operatsiooni teist nägu läinud.

Mees: (vaatab uurivalt, lausub pärast pausi mõtlikult) Ma vaatasin küll, kohe hommikul, sa oled sellise sileda ja värske näoga.

Naine: Ei, ma vaatasin peegli ees, mu silmajoon on nagu teine ja kulm on üleval ja.

Mees: (Pärast pausi) Lolluke. Sa lihtsalt näed nüüd, mis nägu sa oled.

XXXXXX

Veidi hiljem samal hommikul. Mõlemad peavad pikemaks ajaks kodunt lahkuma, mees juba väljub, naine peab kolmveerand tundi hiljem järele tulema, et siis bussijaamas uuesti kokku saada.
Kraanikausis on hunnik pesemata nõusid. Mees on veidi aja eest vaadanud nõusid ja vaadanud kella, tal pole aega neid ära pesta

Mees: (ukselt) Kuule, kui sa viitsid, pese nõud ära, eks.

Naine: (kahtlevalt-küsivalt) Mhm.

Mees: Mul on lihtsalt nii hea tunne, kui ma tean, et mina lähen ära ja sina pesed nõusid ja.

Naine: Mh. Hakka siis minema juba.

Mees: Sa oled kalla.

Naine: Mh.