vanad mehed teavad, millest räägivad: Osho ja Sokrates

filosoofiline lugu (ja ta on seda, kuna jutt on Sokratesest): Sokratese juurde tuleb üks mees ja ütleb: "Sinu sõber, kellega sa hästi läbi saad, on sind tagaselja mustanud ja rääkinud midagi sinu kohta ja ma arvan, et peaksid seda kuulma!"

Sokrates vastab: "Enne, kui mulle sellest räägid, mõtle kolmele sõelale: tõde, headus ja vajalikkus. Kui see, mida tahad mulle rääkida, ei tule läbi kasvõi ühestki sõelast, siis ma ei taha kuulda, mida tahad öelda."

ja selline lugu ongi! kui asi pole tõde, ei ole hea uudis ega ka vajalik, või on ainult kaks neist kolmest, siis ei tasu tast üldse rääkida.

olen nõus, sest kui me maailmas räägiksime ainult sellest. ei, kui meedia kirjutaks ainult absoluutset tõde, mis oleks hea ja vajalik teada, siis inimesed võibolla ei taks Iraagi sõjast, tõsi küll. aga võibolla ei olekski Iraagis sõda!

teisalt jälle. kuulsin seda lugu juhtumisi ühelt kenalt targalt naiselt, ning tänu Andryle, kes mind kaasa kutsus selle naise - Moonika, juurde. pärast, kui olime Moonika kodust ära läinud, jalutasime Andryga Viru keskusesse, kust ta läks bussi peale.

ja head-aegaks ütles, Andry, kellele oli ka see lugu südamesse jäänud, et kirjuta mulle ikka... kui see, mida tahad öelda on: tõde ja hea ja vajalik. seega ma pole Andryle kirjutanud.

ning täna ma kirjutasin ühe üsna ebamugava ülestunnistuse ühele inimesele, kellel võibolla ei olnud ka vaja seda kuulda, aga kuna mul olu vaja see tõde temani toimetada, et saaksin süümepiinadeta elada, kuna hakkasin nüüd ausaks... siis paraku pidin temaga jagama midagi halvamaigulist - muidugi sõltub vaatevinklist ka, kas asi on halb või hea ja kellele millal...

sest vahel on nii, et läheb kolm aastat mööda ja siis alles saad aru, mida nt. Osho ütleb, kui ta soovitab (ja Jumal tänatud geniaalsuse eest, see on Tõsi, ta on seda soovitanud:) esmalt karju, laula või lalise välja see tekst, eestikeelne, või väljamõeldud keeles - mis iganes peab Sinu suust välja tulema ning siis heida end maapinnale pikali ja saa üheks Maailmakõiksusega.

olen teinud seda esimest osa päriselt, ja samal puhul tegin maapinnale heitmise - metsiku ja vaba - oma mõtteis, kuna oli veel liiga varaevad, et Emakese Maaga armatsema minna... ning tundsin end palju paremini kohe. Ausalt!

Elsa ütles hästi

ja ta ütles nii: "...olgem ausad, inimesed pole tavaliselt pooltki nii põnevad, kui nad ise arvavad. Eranditega, loomulikult."


seda ütles ta meie blogis, mis räägib.. ee.. selle nimi on paljad inimesed. idee on selles, et Nuda püsiks Veritas, või hoopis et Veritas püsiks Nuda...


minge lugema siit!

i knew it!

kui kallim saadab mulle e-kirja, mis ütleb mu kohta "magus piff" ja selle pöördumise all on link (klikkige linki, et postituse sisust aru saada), siis ma ei ole pahane, et ta mind pifiks nimetab. teadke ka uuemad lugejad, et mu kallim on Eero. (igaks juhuks teavitasin, võibolla keegi ei tea...)

emme, kust tulevad kultuuriajakirjanikud?

Sõidan tolle hetkeni ainult nime poolest tuttava Liisiga bussis Näpile, et Birgitile külla minna.

Liis: "Mis koolis sa käid?"

Ma: "Tartu ülikoolis."

Liis: "Kas sul on siis paus praegu?"

vastan "Jah. Olen akadeemilisel puhkusel."

Liis: "Ah-ah."

mul on piinlik. olen Universitas Tartuensise tudeng, aga ei õpi ju praegu seal. tahaks pika loo rääkida sellest, kuidas vähehaaval aina enam ja enam pettusin oma õppejõududes (mõne erandiga) ja akadeemilisuse taotluses kõigi poolt (mõne erandiga) ning sellest, kuidas mul raha otsa sai ja mida arvan teaduslikkuse ülistamisest...

aga ei tee seda. lähen lihtsalt teise kohta õppima.

ja tunnen natuke kaasa neile kultuurihuviga noortele ajakirjanikele, kes kuulevad Pulleritsu käest, et kultuuriinimestega on mõttetu jännata, ja "ärge te jumala pärast kultuuriajakirjanikeks hakake!"

tartu ülikoolis tundsin end nagu sulanud šokolaadipiisk vees - mitte ei saanud nende hulka seguneda. vahest leian Tallinnas rohkem šoksi?

Kurjus ja viletsus, pettus ja tigedus.

Kui me seda täna koolis kuulasime, siis mulle tuli meelde, et see hädalaul on olnud mu lemmiklugu sügisest saadik, mil ma seda elusalt ses keldris nägin, kus nad "Hädaorgu" teevad/tegid. Ja ikka teeb rõõmsaks. Oh häda!

Ilusti öeldud küll

No olen mina ikka üritanud mõelda, misasi see progress on. Kas on ta karvane ja kole, või ümmargune ja ilus. Õnneks Mihkel Mutt seletas asja ära, tuleb välja, tegemist on nähtusega, mis sisaldab endas kõiki eelpool kirja pandud omadusi:

"Kui saab üldse mõõta progressi ajaloos, siis ongi selleks eluliste valikute võimaluste suurenemine keskmise inimese jaoks. Muidugi saab väita ka vastupidist, et pole hirmsamat needust kui valikuvabadus. Ent kas pole see võimalus ise - käsitleda seda needuse või õnnistusena - omakorda siiski näide valikuvõimalusest?"

Igatahes on progress edasiminek.
Tagasi minna on mõttetu ja pole võimalik.

Kui Kettamaailm otsa saab...

või peaks küsima, kuidas ...



For in the end, his death is no laughing matter

Kleksograafia tund

Huvitaval kombel pole viimastel aastatel kordustrükke välja antud sellisest võrratust raamatust nagu seda on "Pan Kleksi akadeemia". Jube kurb. Miks küll?!

Ja tuleb välja, pan Kleksist on filmgi lausa tehtud.

Positiivsed inimesed

Sellel tüdrukul pildi peal on HIV, ta on 13-aastane.

"Lihtsad jutud positiivsete inimeste elust"

Enda lugusid räägivad inimesed, kes on saanud HIV-positiivse diagnoosi. Nende seas on nii narkomaane, geisid, vange.. Aga ka esimene mees Eestis, kes diagnoosi sai.

Kui terviseministeerium esimesest nakatunust meediat teavitas, siis nad pidid probleemide vältimiseks valetama nakatunule võõra ameti ja elukoha. (Ja HIV-nakkus isegi oli pärit kaugelt maalt, kust meremees ta siis peale korjas.)

Tsitaat:

Inimesed, mu kallid inimesed, ma olen samasugune nagu teie. Ma olen inimene! Ma tahan elada! Armastada! Saada terveid lapsi! Ma ei ole metsloom, ma ei ole värdjas. Ma olen teie poeg või tütar, õde, sõbratar, klassiõde, kursuseõde, ema või isa, mees või naine. Te ei anna mulle võimalust ennast avada ja rahus elada, ilma metsiku hirmuta olla avameelne. Ma ei taha elada nagu tagaaetud metsloom. Te kardate mind, ei salli mind, te pöördute minust ära, aga mille pärast? See ei ole juba ainult minu häda, see on kogu inimkonna häda, aga mina juba olen oma diagnoos, kuid kas teie ka seda teate?

Inimesed, mul on ilma teieta halb, ma kannatan väga teie mõistmatuse pärast, ilma teie kaastunde ja abita. Ma olen üksindusest ja ärapöördumistest nii väsinud. Kuid ma tahan elada koos teiega, ärge tõugake mind ära, ärge tõmmake mulle risti peale ja ärge matke mind elavalt. Ma olen samasugune osa maailmast, nagu teiegi.

(Kristel, 22)


Muidugi on ülioluline ka see:

Ükski inimene ei ole Saar,
täiesti omaette: iga inimene
on tükk Mandrist,
osa Maismaast; kui Meri Mul-
lakamaka minema uhub,
jääb Euroopa väiksemaks,
samuti ka siis, kui ta Maanina
uputab või sinu sõprade või
sinu enda Lossi
purustab; iga inimese surm
kahandab mind, sest mina
kuulun Inimkonda; ja
sellepärast ära iialgi päri, kel-
lele lüüakse hingekella: seda
lüüakse
sinule.

(John Donne)

Ja see:

Но у тебя СПИД, и значит мы умрем.
(Zemfira)

Itaalia, Põts ja p*ts :)

kui mu kallim käis algkoolis, siis nad pidid kord käsitöö tunnis heegeldama käpiknukke. ta käis waldorfkoolis, kus nii poistel kui pliksidel oli koos käsitöötund, nendes tundides õpiti koos heegeldama ja kuduma (kui rääkida võrdsest suhtumisest poistesse ja  tüdrukutesse koolide poolt, siis pange seda eriti tähele waldorfkoolides, ha-ha).

kõik käpiknukud pidid olema metsaloomad ja mu tol a`al tulevane kallim heegeldas põdra. muide, see on eriti tema moodi, heegeldada üks tatrapudruvärvi põdrake (hiljem ta andis oma põdrale nime - Põts, talk about creativity!). mu kallima ema hankis põdra tarvis ka valget karvast käsitöötraati, et Põts saaks endale sarved.

see majesteetlik loomake (kellest mul kahjuks fotot ei ole, veel) anti mulle kaasa ükskord, kui mu kallim juba oli mu kallim ning pidin reisima Itaaliasse kümneks päevaks. olin reisil oma perega, kes ka tutvusid põtsiga, kuna vedasin teda endaga kaasa igale poole (sest igatsesin oma kallima järele niiii-iii väga).

igatsus kasvas meie reisi keskmisteks päevadeks nii suureks, et Põts magas öökapil mu voodi kõrval. enne uinumist sosistasin talle ükskord: "Oh, Põts!" ja mu vend teisest toa nurgast oma voodist sositas: "Mida sa ropendad!"

Itaalias oli väga ilus, käisime Milanos, siis viis päeva Dolomiitides suusatamas ja pärast sõitsime Toskaanas ringi, oli märts ja salaja ma armusin oliivisaludesse.

igatahes on see väga mehine, kui mehed (eriti 8-aastased nunnud meie tulevased...) suudavad mitte mõelda, et käsitöö on tüdrukutele ja nemad end sellele positsioonile ei alanda! ma armastan lisaks oliivisaludele väga oma kallimat ja neid mehi, kes oskavad süüa teha ning saavad ise pükstele nööbi ette õmblemisega hakkama. VOT!

Vana Kivinägu

Buster Keaton, Vana Kivinägu, mees, kes ekraanil eal ei naeratanud.

Nagu kõikide suurte tummfilmi koomikutega - Chaplin, Harold Lloyd, Max Linder - tema naljades on traagikat ja sügavat elufilosoofiat.

Kui lehtedes on pealkirjadeks...

... sihukesed laused nagu

"Uuring näitab, et sage seksimine suurendab rasestumise tõenäosust",

"Rasedad tüdrukud kipuvad kaalus juurde võtma",

"California elanikkond kahekordistub aastaks 2040, põhjuseks laste sündminine",

"Surm on rahvastiku peamine tapja",

"Naistehaigusi diagnoositakse rohkem naistel",

"Mõrva ohvrid annavad harva politseile tunnistusi" või siis

"Raportite kohta tehtud raport näitab, et raporteid on liiga palju",

(kõik näited on võetud USA ajakirjandusest Pullerits "Postimees 14. I 2010), siis on midagi mäda mujalgi, kui Taani riigis.

Siin võiks nüüd pikalt jahuda pabermeedia nõrkustest, ajakirjanike vastutustundetusest, lõputust nuputreimisest jms.
Aga las ta olla.

Maailma suurim müüt - paljastatud

Jääme ootama analoogilist tõehetke Neitsi Maarja käima peale saamise kohta.

Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest

Heino Rannap on mehe nimi, kes suure ja tõsise tööga maha on saanud ja kokku on pannud raamatu "Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest."
Kokku 300 lehekülge, igal leheküljel 3-4 juttu vähemalt, siin siis kolm peaaegu et esimesena ettejuhtuvat.

Pärast Aarne Oidi muusikalise komöödia "Muhulaste imelikud juhtumused" esietendust korraldas Juhan Smuul Estonia Valges saalis suure peo. Elektripliidi peal oli suur pada, milles keesid viinerid, pliidi kõrval oli kaks suurt õlletünni, mille Smuul oli Muhumaalt kaasa toonud.
Kirjahärra oli väga äratehtud näoga, istus toolil, mõlemal pool laulja näitsik ja nemad kolmekesi lauslid kolm tundi järjest "On kallis mulle kodupaik." Oli väga südamlik pidu.

Helilooja Cyrillus Kreegiga käis alati kaasas vigurjutt. See mõjutas ka teisi tema sõpru samamoodi vastama. Karikaturist Gori näiteks tutvustab oma joonistusel heliloojat Esimese Eesti Kreekviemi autorina.
Kreegi muusikatunnid Haapsalu seminaris olnud väga huvitavad, vaba improvisatsiooniga. Õpilastele öelnud ta: "Minu ees olete kõik ühesugused ja muist veel paremad."


Gustav Ernesaks pajatab: "Oli uue, Nõukogude Eesti hümni loomise aeg. (...) Iga laulu esimene rida on ju kõige tähtsam, meeldejäävam. See rida kõlas nii: "Jää seisma, Kalevite kange rahvas." Jaan Kärner hakkas protestima, miks siis rahvas alati seisma peab, näiteks trammiski sõites tahab ta ju ka istuda. Lõppude lõpuks kõlas hümni esimene rida: "Jää kestma, Kalevite kange rahvas." Sellega jäi kõikide süda rahule.

No näed siis!

Tere, Sina. Ma olen sel aastal väga palju suusatanud. Ja see on tore, sest see teeb su puhtamaks. Ning seda on tarvis, kui sul on plaanis lähitulevikus superkangelaseks saada.

(Ja kuna kõik peab olema tasakaalus ja liiga palju tervislikkust pole ka soovitatav, siis on tark varuda koju salajasse paika pakk komme. Et sa saaksid selle pärast tunde kestnud sõitu üksi (ja salaja) ära süüa.)

Ma leidsin juutuubist ühe loo, mis on nii puhas ja ilus ja mida nüüd just praegu kuulates ma sain aru, et peab vist jälle suusatama minema. Mine sina ka.

Aga kuulake seda, palun.