Huvitav küsimus

Lugesin Postimehest Sofi Oksase lugu tema esiisast Sitakoti Matsist ja Eesti ning Soome ühiskonnast. Lugu, mis on soomlase jaoks kõnetavam kui eestlasele. Välja arvatud üks asi.

Kui paljud meist teavad, milline konkreetne sündmus või konkreetne lugu on tema perenime saamise taga. Naistega on asi keerulisem, neil see nimi vahetub kergesti, aga mehed.

Magasiini autorid? Mõlemast soost. Magasiini lugejad? Samamoodi mõlemast soost.

Minu jaoks väga põnev küsimus.
Ja vastuseid, neid on mitmeid.

Ning nagu pildi pealt näha, ajab Mats raha kokku veel tänapäevalgi...

Uus tegusõna

Mina seagrippun (enesekohane, nakatun seagrippi)
Sina seagrippud (sama, ainsuse 2. pöördes)
jne

Mina seagrippan (nakatan teisi)
jne

A: Mina olen seagrippunud...
Kõik kooris: Mine siis loomaarsti juurde:)
A: Ükskõik kelle juurde, aga mitte loomaarsti. Tema saadab mind taevastele karjamaadele.

Seisab vennike, töllakil mokk

Mängime sellist mõttemängu.
Plaadipoodi siseneb mees, kes on neegrivihkaja.
Tema vanaisa oli Ku-Klux-Klanis, tema ema oli SS ohvitser, ta isa tegi koonduslaagris inimkatseid, ta ise on albiinost neonats. (Üldse ei imestaks, kui sihuke tüüp mööda maamuna ringi töllerdaks, aga selle üle imestaks küll, et maamuna sihukest kannab.)
Ja too mehike üritab osta plaati, mis ei oleks täpivõrragi seotud musta muusikaga.

Diskorütmidest ja isegi Anne Veskist paneb ta külmalt mööda. Sest disko - mis on see muud, kui puhas biit ja kõik, milles on rütm, (teame meie, tean'b isegi tema) tuleb Aafrikast.

Jatsust jätab ta põlglikult vahele Louis Armstrongi ja Ella Fitzgeraldi ning teised nendenahalised, küll aga paelub teda Vana Sinisilma Sinatra kutsuv naeratus. Seepeale, kuidas Sinatra üht sama fraasi kordab ja leelotab nagu ürgema savannis öise lõkke ääres, ta kõrvade vahel ohulambikest ei sütti.

Oletame, et mehike näpib pikalt mõnd Eminemi plaati. Hehee! Ta mudib seda pikalt. Valge ja blond mees, aarialike näojoontega. Lõpuks tekib ta kahe eraldiseisva ajuraku vahel ühendus ning ta saab aru, et ta hoiab käes räpiplaati. Ptüi, raisk.

Venelasi mees ei armasta, aga venelased tunduvad kuidagi ohutult neegirkauged. Ja Võssotski Greatest Hits on vist kindla peale minek. Mis siis, et need kolm akordi ja ka kõrilaul on maailma kõige esimeste lauljate eripäraks.

Heavy metal! Yeahawk! See on valge mehe kraam. Scorpions ja KISS. Yeahawk! Pidu ja pillid. Ssa sssaatana ssssabaalune! Õige kraam.

Heavy olekski puhas valge mehe värk, kui jätaksime sest muusikast välja pikad ja korduvad bassirifid ning need maskilaadsed näomaalingud. Ja siis veel need pikad bluusilikud ballaadid.

Hm. Kui kuulaks klassikat? Jama värk muidugi, aga kuidagi neegrivaba. Jah, aga kahjuks pärinevad esimesed muusikaga seotud arheoloogised leiud jällegi sealtsamalt Tumedalt Mandrilt. Kõik need luust tehtud flöödid ja.

Eh, kahju hakkab sihukesest meeleheitel kodeperemehest.

Jätame selle tobeda mõttemängu koos tema tobeda tegelasega parem katki-

Tõeline südamelahtistaja:)

Epp Petrone on ülitore inimene, päritolult Karksi-Nuia maaplika, kes elab ühe jalaga Emajõe äärses nii öelda puust linnas, teise jalaga New Yorgis Meerikamaal (nagu lapsed seda tihti ütlevad). Eestlased tunnevad Eppu kõige paremini tema kirjastuse väljaantud "Minu...." (siia lünka võib ühel päeval kirjutada vist suvalise riigi nime) reisiraamatute sarja põhjal.

Kamille Saabre pole üldsegi mitte vähem tore, temagi on eestlanna, aga samas kosmopoliit, temagi on kunagi väga vahva reisikirja kirjutanud. Reisist oma isa juurde. Sest ta süda pumpab verd, mis on pooleldi egiptimaine, ent hetkel resideerub preili Saabre hoopitükkis mägisel Šveitsimaal. Kamille on kunstnik, kelle kohta tema eelnevaid töid teades võib öelda- eesti kultuuriruumis silmatorkav ja väga omapärane tegijanna.
Mis neis mõlemas ühist on? Nad on olnud (jah, see kõlab banaalselt, aga on tähtis) väikesed tüdrukud ja nad mäletavad (vaat see ei kõla banaalselt) seda aega imeliselt hästi. Sest see on tähtis, sest ilma kohe ei saa.

Lisaks ühendab neid loominguline tandemilisus, mille tulemusena jõudis ammu enne aastalõppu raamatuletile pildiraamat nii suurtele kui väikestele. See sai hoobilt omale külge Lastekaiste Liidu soovitusmärgi Hea raamat ja seda põhjusega.

Nii lugu kui ka sõnum on hämmastavalt lihtsad. Ema ja tütar lähevad seenele. Taas omamoodi reis. Matk minevikku. Aega, kui meie kõigi jaoks puud sosistasid, seened jutustasid oma jutte, koerad kõnelesid.

Üsna samamoodi kui muinasjuttudes, mõelgem kasvõi "Sõrmuste Isanda" ja Tom Bombadilli pääle, ainult et siis oli kõik see päriselt. Ja raamatu sõnum, see on lihtne, seda on öeldud ennegi ja tuhandeid kordi, kuid vajab alati aina ja aina uuestilausumist.

Kui võrrelda sama tandemi esimest koostööraamatut ("Kust tuli pilv?") on näha silmatorkavat arengut mõlema autori jutuvestmiskunstis. Nii lugu kui ka pilt liiguvad loogiliselt ja samas parajalt loogeliselt, pilt täiendab lugu ja vastupidi, lugu toob mõnegi väiksema detaili, mis pildi peal, suurde plaani.

Saabre värvikasutus loo meeleolude võimendamisel on harukordne!

Lõpetuseks, Petrone ja Saabre pildiraamat koos Piret Raua "Isand Linnu looga" ning Eckhart Tolle ja Robert S. Friedmani "Miltoni saladusega" kuulub aasta 2009 lastele mõeldud ja suurtele nauditavate pildiraamatute absoluutsete hittide hulka, mis jäävad kestma kauemaks kui käesolev aastanumber...

Teateid küünlajalavabrikust

Pealtnäha oli see kõigest üks veidra kujuga pikk ja vana laud, mille mu armas venna Toomas leidis paar aastat tagasi mere kaldalt ning mis oli kaua kaua meres ligunenud, lainete ja liiva lihvida olnud.

Siis hää sõber Bianca kirjutas, kuidas tema on hindama hakanud omatehtud kinke, sest sinna sisse on tegija pannud oma aega, tahtmist, hingesooja. Tuli meelde, omal ajal muid asju ma ei kinkinudki.

Ja siis kinkis hää sõber Taavi mulle ära oma veidi kipaka, aga minu käes kenasti funkava tikksae.

Ja siis selgus, et rahakotil on põsed jumalast lohkus ja poekingitusi ei saa lihtsalt kõikidele teha. Nõnda alustaski tööd küünlajalavabrik.

Tööline ja omanik ühes ja samas isikus oli küll veidi mures, kuidas tulevane produktsioon vastu võetakse, aga juba on saabunud esimene tänukiri. Nii et...

Lõpetuseks, küünlajalavabrik ekspordib oma toodangut väga kaugetesse maadesse, näiteks Jaapanisse, Rootsi ja Austraaliasse.

Avalik kiri Jõulu Wanale

Kle, Jõuluvana.

Sa oled kena mees küll, a sel aastal läks Sul vähe nihusti.
Sa tead imehästi, mis mees ma olen. Mina ootan Sinult kolme sorti kinke:

3. Hea Raamat
2. Väga Hea Raamat
1- Veel Parem Raamat.

Sina aga... Eh.

No proovi järgmisel aastal paremini, eks ole.

Jää hääks
Ikka Sinu
Andry
(Kes lõhnab paremalt poolt
ühest
ja vasakult poolt teisest
habemeajamisveest.)

P.S. Habet ma Sinu auks, Jõuluvana, küll ajama ei hakanud. Sa ju ise ka habemega taat...

Pärlikee kauneist momentidest

Ei jõua kõigile sõbrule helistada, kaarti saata, meili saata, ei jõua, ei jaksa.

Soovin siis siin:

Kõige selle sekeldamise ja sebimise sees,
söömise ja seedimise vaheaegadel
olgu te hinges rõõmumomente!

Moment on vana inglise ajamõõduühik, kestab poolteist minutit.
Võtke stopperiga aega, lühemad hetked ei tule arvesse.

Ja saagu neist momentidest õnnelike hetkede pärlikee.

Siis ehk ei juhtu nii, nagu Vonneguti jutu järgi pidavat juhtuma. Et kui Kristus tänapäeval taastuleks, tapaksime ta jälle ära. "Selle nimi on progress."

Ha-ha-haa!

Küll on hea koomiks! Minge nende kodulehele ja lugege veel. panen siia ühe nende koomiksi üles, loodan, et selle autorid ei pahanda. kui tahate lugeda ja näha, mida see koomiks ütleb, siis palun olge lahked ja vajutage pildile hiire halvema (mitte parema) klahviga!

Need on mehed

See oli üleeile õhtul, pimedas juba, kuigi kell oli vaevu viis saamas.

Olin käinud külas oma kõige sõbramast sõbramal perekonnal. Kas Sinul, armas lugeja, on perekond, mille liikmetega Sa kõikidega ühtmoodi hästi läbi saad. Kui jah, siis on Sul vedanud. Minul on ka.

Selles peres elavad Tõnu ja Monsa, Mannu ja kuulus Sander Hiiretapja, viimast ma küll ei kohanud, mees oli ametis nähtavasti. Tema asemel leidsin äärmuslikult sümpaatse Hansu, kes ühendas endas Jorh Aadniel Kiire, Arno Tali ja Joosep Tootsi parimad jooned (vastavalt siis: punapüin; vaikiv ja salapärane; hea väljanägemisega ja kõrge sisemise paueriga.)

Me vestlesime nurgikute, unenägude, neurotransmitterite, psühholoogiliste lillelaste ja muude toredate teemade üle.

Siis hakkasin kodu poole tatsuma, ja sealt nad tulid.
Endise kaubahalli, praegu Rimi poe ees, ületas teed meestekamp. Kõigil olid seljas tumesinised talveürbid: kombenisioon pluss jope, peas müts, selja peal suures valges kirjas: RUSSIA.

Mehed torkasid kohe silma.

Läksin neist mööda, jäin seisma, vaatasin ettevaatlikult tagasi. Neid oli kokku 14. Ainult kolmel neist oli kaks jalga, ühel oli 0 jalga - ta istus ratastoolis, ülejäänutel 1 jalg.

See ei ole matemaatikaülesanne, aga te ju võite välja rehkendada, mitu jalga ja mitu karku neil kamba peale oli. Pakun, tegu oli invasportlaste kelguhoki koondisega.

Mehed otsisid teed kuhugi paika Viru tänava kandis, nad pidasid omavahel nõu, muist viskas samal ajal villast, oli lumine ja pime, keegi kohalikest näitas neile, kuhu minna, nad sättisid end liikuma.

Kuhu nad läksid, ma ei tea. Loodan et mõnda vanalinna stripiklubisse. (Aga võib olla huvitas neid Mäkkar või Hesburger) Igatahes sammusin suure osa teest kuni Viru tänavani nende kõrval.

See oli mulle suur au.

lennukid taevas

mina olen küll vahtinud taevasse ja mõelnud, et kust see lennuk tuleb ja läheb.
sealt edasi läeb mõte kaugetele maadele ja avastamata radadele.
parema elu poole ja taevale lähemale.

esimese küsimuse aitab lahendada see lehekülg.
sealt edasi jääb ikkagi kõik samaks.

Veel ei ole pime, veel ei ole valge

Talvises päevas on kaks korda selline hetk.
Seda märkab vaid kõndides ja see hetk on vaja kinni püüda.
Sest ta on lühike.

Kõnnid kusagil hommikul kella 8 ja 9 vahel ntx suitsu ostma (mis pole ilmtingimata vajalik, mainiks siinkohal Peeter), sõnaga kõnnid kuhugi.

Vaatad, katustel on kohev lumi. Lumi pole valge, sest valgust veel pole. Lumi on hall.
Taevas on ka hall, sest enam pole pime, kuid veel ei ole valge.

Ja selle mõne minuti jooksul ei saa aru, kus lõpeb lumi ja kus algab taevas. Ja taeval pole piire.

Veel võimsam on see tunne, kujutan ma ette, kusagil laial lagedal.

Aga inimese sees on nii vist enamasti. Et päris hästi ei näe, aga midagi nagu silm siiski seletaks.

Kõrgema taseme turvaseks

Aus olles ei vajaks see video lisanduseba ühtegi sõna või tähte.

Aga kui juba ütlemiseks läks, siis olgu, tsiteerime kurti Vonnegutti:

"Ja milline Ameerika kingitus ülejäänud maailmale on maailmas tegelikult kõige hinnatum? Selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Mis on minu määratlus jatsu kohta? "Kõrgema taseme turvaseks".


Oo, ja mida frakki Frank kannab, ja orkester ka.

Kehtima jäävad sellised viivud

See on vana mõte mul olnud. See video üles panna siin.

Olen sobivat päeva oodanud. Sihukest erilist. Nagu oli täna.

Kus oled ise rahul maailmaga ja kohe täitsa
suur osa maailmast on rahul sinuga.

Ja kõikidel kallitel inimestel su ümber
on kah hea.
Ja neil ka, kes on olemas,
kes on Sulle tähtsad,
ja nad on su lähedal,
mõned ka kaugel,
aga tunne on,
nagu oleks nad lähedal.
Sest nad on tähtsad inimesed.
Nagu me kõik.

Koos olla on hea. Ma ei räägi siin koosolekutest, eks ole.

Kõik me oleme erinevad, aga milleski ühte moodi.

Nagu siin videos.

Niuke päev, mismoodi see va Faust selle kohta pomises.
"Oo kaunis hetk, sa peatu viivuks!"

Vähenõudlik härrasmees see va Faust.
Niuksed hetked ei lähegi üle mingitpidi.

Sest mismoodi see va Ristikivi asja kohta mainis
"Kõik, mis on kunagi olnud, on kusagil alles."

Tänud.

Vanameister kohe oskab

Sting lauljana peaaegu et ei kõneta mind. Siin loos ta seda teeb, aga see pole põhiline.

Kusjuures ilus lugu, mis on muidugi oluline.
Aga pole põhiline. Nagu juba öeldud sai.

Loodetavasti jäi see kellelegi meelde.

Kõrvadesse, ka silmadesse, hakkab kinni üks ja sama, samasamasama asi:
harmoonia,
tasakaal,
rahu.
(Oi, kolm asja tegelt.
Pahan. Pahana pahan!)

Vist igatsen seda koostööd, mis noort suurmeistrit suure vanameistriga seob. Ja seda harmooniat ja rahu Stingi näojoontes.
Või kuidagi nii.

Loodetavasti saite juba ise kõigest aru.
Kui mitte kõigest, siis sellest ehk ikka, et.

Mis on oluline ja mis on põhiline.

Naised, mis teil viga on?

Eile hommikul avastasid kaks keskealist, elukogenud ja rahuliku meelelaadiga naist, et meie korteris elab hiir.

"Meil on hiir!"
"Ahah." tegin mina.

"Ma nägin kui ta jooksis!" kaebas teine.
"Saad sa aru, meil on hiir!!!"
"Saan küll, mis siis on?"

"MEIL ON HIIR, ME PEAME MIDAGI TEGEMA!"

Naissugu, mis teiega on?
Miks te kardate hiiri?
Kas see on mingi atavistlik hirm
aegadest, mil tuli iga toidutüki nimel
valvel olla.

Kas te olete nagu elevandid, kes pidid
hiiri pelgama, kuna hiir ronib londist sisse?

Ausõna ei saa aru.
Peab vist jfgi.

Kolm härrasmeest võtavad napsu

Ikka juhtub, eks.

Seda esineb küll harva, et üks neist on hiinlane, teine jaapanlane, kolmas iirlane.

Joovad õlut ja viina peale, sest "Piva bez vodki, eta dengi na veter.", ja mõõdavad üksteist pilguga. Nagu meeste seltskonnas ikka: et kes meist see kõige alfam isane on.

Korraga hakkab hiinlane peenikese häälega piiksuma: piip-piip. Hiinlane heidab pilgu vöö vahele, pomiseb midagi tähtsalt ja kuulutab:" Mul on piipar naha alla opereeritud." Joovad aga õlut edasi, ja viinakest peale ja.

Korraga hakkab jaapanlase poolt kostuma mingit keerulist meloodiat. "Tuut, piipadi-plärr-piip..." Jaapanlane tõstab käe suu juurde, lobiseb midagi pikalt, kihistab vahepeal naerda, lõpetab jutu ja teatab:" Ah see? No mul on mobla käenaha alla opereeritud."

Joovad edasi ja ... vaatavad iirlase poole. Oleks nagu tema kord oma trump välja käia.

Iirimaa pole aga teatavasti kunagi kõrgtehnoloogias Aasiaga konkureerida suutnud. Seal on rohkem nagu kanakitkumise vabrikuid, saeveskeid ja pruulikodasid, kus meiegi mehepojad tööd ja leiba leiavad.

Ja iirlane ongi vakka. Ja härrasmehed joovad ja joovad, ikka õlut ja viina sinna kõrvale. Ja hiinlane ja jaapanlane pilgutavad omavahel silma, ja naeratavad üleolevalt iirlase poole vaadates.

Õllejoomine aga viib põiekani, ning iirlane kaobki vetsu.
Ta on seal kaua.

Kaua-kaua.

Eitule ega tule tagasi

(Oi, mind huvitaks teada saada, kas keegi lugejatest kujutab ette, misasja see iirlane sääl vetsus omale naha alla opereerib. Aga noh, keegi ju ei kommi.)

Korraga tuleb iirlane peldikust tagasi, näost veel kergelt punane, ta püksivärvli vahelt lohiseb ta taga nii künemeetrine vetsupabeririba.

"Poisid, mul on faks!" kuulutab iirlane.

Vapustav rebasehärra...

...kelle sugulane eelmises sissekandes esines, mõnedki ei tea, et tema tegemisi ja kavaldamisi saab uurida ka keeles kodumaises.

Film nii kõrget latti ei ületanudkui lugu, ega ilmutanud ka sihukest osavust kui Fantastic Mr Foxi sugulane eelmises sissekandes.

Raamat tegi filmile puhtalt ära.

Head (loe: maailmakuulsad) pildid, hea (loe: sama) lugu, hulk fänne üle laia ilma.
Selle koha pealt unikaalne raamat, et paneb lapse mõtlema, kas oma pere päästmiseks tohib kelmust teha, lausa vargil käia?




Mida arvad Sina, hea lugeja?

Väike arvustus kah, jah.

geneetiliselt muundatud rebane.


tegelikult mitte, lihtsalt fantastic mister fox.

Must meeldetuletus

N'Diobale

"...üligruuvimees on ikka," ütleb keegi. Teine, veidi hiljem:
"Mida pehme hääl."

"Tead, kus mulle meeldib
aafrika keele kõla." - "Noh,
see on sama, kui sa ütleks,
et sulle meeldib
euroopa keele kõla.
Leedu, soome, albaania, baski,
hispaania, saksa ja retroromaani ja...,
kõik ühes potis." - "Öäk." Naeravad.

Mõtted gruuvivad. Sest mees gruuvis.
Hästi, pehmelt, kindlalt. Ülikõva
gruuvimees.

Mees tuli Aafrikast. Põõsa alt,
puu otsast. Kas nagu me kõik: puu
otsast. Või sealt ülevalt. Me kõik.

Siis oleks nagu lootust. Lähevad
mäest alla: "Sa tead küll, kui väga
meeldib mulle soolodele saateks
nipsu lasta, sedasi omaette." - "Ikka." -
"Nende soolode saatel ma ei suut."
"No näed siis."

N'Dioba maispeiss igaühe oma kuningliku kõrva jaoks

Pipi teeb ooperit

Pärast Astrid Lindgreni lahkumist puuduvad Pipi Pikksuka elust igat sugu täpsemad andmed.

Nagu on näha juuresolevalt videolt on ta juuksekasv tänu toorete munade ohtrale pähemäärimisele suurepärane, nähtavasti ta ka joob neid mune toorelt, seda ämbrite kaupa, sest ta sopran on võrratumast võrra tumm.



P.S. Orkestris vilksatavad vaataja silme eest läbi ka Tommy, Annika ja härra Nilsson ning on kuulda hobuse hirnumist...

Muinasjutt Klaarast ja Taarast

Klaastaarat võtaks taas vastu taaskasutuse punkti peamees Klaara. Kui tal vaid pea klaar oleks.

Taas Klaarat võtaks vastu ka paganate peamees Taara. Kui tal vaid peas taar oleks.

Nagu pildilt näha on Klaaral niigi rabelemist kohe mitme kuhjaga ning aega minna Taara vastuvõtule tal vaesekesel lihtsalt pole.

Frank Zappa tuleb Viljandi folgile.....

ja jah..

...astub autost välja ja ...

...näeks see välja umbes sedasi...


...(eriti alates 0.46 sekundist)...

aga muidugimõista...

...on see kõigest...

...mõttemäng...

...parim mängude seast...




...eriti alates sekundist 46...

... ja jah

Hull juba enne aastat 1984

Pange kõrvaga tähele seda meest,
koos temaga me viibime
hip hopi ja tecno
sünniallika läheduses

Pange silmaga tähele
kaasaegset tantsu,
Dali mõjutusi,
animatsioonitehnikat,
ja kui olete asja
lõpuni vaadanud,
no palun
kerige korraks tagasi
esimeste kaadriteni.

Aasta oli siis
1983.


Mis toimub teie kodus, kui te kodunt väljas olete?
Ei miskit erilist.
Kas olete selles nii kindel? Ka nüüd, pärast selle video vaatamist?

Mees, kes kohtas Stirlitzit (Kuulsa isa poeg)

Seoses Strilitzi anekdootidega tuleb meelde konkreetne lugu.

Nõuka ajal oli kõige kuulsam inimene maailmas Lenin. Koolides ja lasteaedades käisid lastega kohtumas inimesed, kes oma silmaga Leninit olid näinud.

Vaikselt hakkasid nood inimesed välja surema.

Siis hakkasid kohtumistel käima inimesed, kes olid näinud inimesi, kes on näinud Leninit:)
Kui see pole jabur, kui see pole isikukultus, siis mis see on?

Stirlitzit mängis legendaarne näitleja Vjatšelslav Tihhonov, kes hiljuti siit eluteatrist sinna Suurde Teatrisse läks. Proovid tal juba käivad seal, aga mitte seda ei taha ma rääkida.
Tema esimene suur roll oli filmis "Sõda ja rahu", kus ta mängis vürst Andrei Bolkonskit, kelle protorüübiks on Peeter Volksonski esiisa ja ta oli kuulus üle Venemaa. Siis alles tuli Maksim Issajev, ehk Stirlitz.

Tegin kaks aastat tagasi, 25. märtsil 2007 oma elu tähtsaima intervjuu. Oma isaga. Sinnamaani ei teadnud ma tast suurt midagi!?
Isa on mul terve elu olnud taksojuht. Ja muide: Eesti NSV I järgu autojuht!!!
See oli kõva sõna. Ei ühtegi avariid 25 aasta jooksul.

Nii, ja üks inimene, keda ta oma taksos kord vedas, oli Vjatseslav Tihhonov.

Kui te mind järgmine kord näete, siis vaadake hoolega; te näete inimest, kes on näinud inimest, kes on oma autos sõidutanud Vjatšeslav Tihhonovi.

Vestlus oli arvatavasti selline:

"Tere. Kuhu sõidame?"
"Hotelli "Astoria"."

(,,,)

"Olge lahked, 1 rubla 45."
"Palun. Tagasi pole vaja."

P.S. Aga Pärnu rannahoone juures
jooksis mulle ükskord peaga kõhtu
Jevgeni Leonov!

Ausõna.

(Ta on umbes 160 pikk)

Pööras nuka tagant välja ja...
pauhh.

suurepärane itsitamismaterjal arusaajatele

1.
Esmaspäeval viidi Stirlitz mahalaskmisele.
„Jaa, nädal algab halvasti..." mõtles Stirlitz.

2.
Stirlitz valas Bormanni kassi bensiiniga üle ja süütas põlema. Kass jooksis parkümmend meetrit ja kukkus siis pikali.
„Ahhaa," taipas Stirlitz, „bensiin lõppes!"

3.
Stirlitz segas endale päevalilleõlist, bensiinist, tehnilisest piiritusest ja mustadest sokkidest kokteili ja jõi selle ühe sõõmuga ära. Stirlitz teadis, et selline segu on eluohtlik, aga ta ei surnudki.

4.
Stirlitz märkas ajalehekioski vaateaknal ajakirja, mille kaanel ilutses kena tüdruk ja all oli kiri: „Miss '96". „Imelik," mõtles Stirlitz, „96-aastane - ja näeb nii hea välja!"

5.
Ühel Berliini tänaval seisid Stirlitz, Müller, ja Bormann ning vestlesid elavalt. Neist möödus professor Pleisschner ja ütles valju häälega:
„Stirlitz, te olete pederast!"
Kõik pahvatasid naerma, ja ainult Stirlitz sai aru, et Keskusest on tulnud raadiogramm, milles talle omistati kindrali auaste.

6.
Gestapo sulges kõik väljapääsud, kuid Stirlitz põgenes sissepääsu kaudu.

7.
Stirlitz ja Müller väljusid kõrtsist.
„Võibolla võtaks mõned tüdrukud maha?" tegi Stirlitz ettepaneku.
„Ei," vastas Müller, „las ripuvad veel natuke."

8.
Müller helistas Stirlitzile ja kutsus teda laupäevakule - Riigipäevahoone aknaid pesema.
„Kõik!" mõtles Stirlitz, „olen paljastatud! Parem lähen ja annan end ise üles."
Ta läks Mülleri juurde ja teatas:
„Ma olen Vene luuraja Issajev!"
Müller muigas ja laskis tal minna. Ise aga helistas Bormannile:
„Mida küll meie naljamees Stirlitz välja ei mõtle, et saaks ainult tööst kõrvale viilida."
9.
„Stirlitz, te olete paljastatud!" teatas Müller. „Teie pass lõhnab vene viina järele."
„Ärge olge idioot, Müller!" vastas Stirlitz. „Bormannil on lihtsalt komme ennne templi löömist pitsatile õhata."

10.
Stirlitz sõitis oma Mercedesega Berliiinist välja. Äkki märkas ta tee ääres hääletavat Müllerit. Muiates sõitis Stirlitz mööda. Mõne aja pärast nägi ta taas hääletavat Müllerit ja sõitis jälle mööda. Nii juhtus see õige mitu korda. See pani Stirlitzi mõtlema. Kui ta järjekordselt Müllerist mööda sõitis, Stirlitz taipas:
„Kurat, ma olen ju ringteel!"

11.
Kõrtsi ees vedeleva Stirlitzi juurde astus Müller:
„Stirlitz! Te häbistate Saksa ohvitseri nime!"
Stirlitz tõstis oma nukrad vasikasilmad. Tal oli küll häbi, aga vahel ta lihtsalt tahtis end jälle nõukogude ohvitserina tunda.

12.
Müller ja Eischmann istusid kõrtsis.
„Kohe tuleb Stirlitz," seletas Müller, „ja ütleb parooli: „Mulle õlut ja viini vorstikesi". Siis võtamegi ta kinni."
Sisenes Stirlitz.
„Andke mulle palun, õlut, aga..." ta näitas Müllerile ja Eischmannile keelt, „aga viini vorstikesi pole vaja."

13.
Stirlitz kõnnib metsas. Keegi koputab vastu puud. "Rähn," mõtleb Stirlitz. "Ise oled rähn," mõtleb Müller.

14.
Müller sõidab autoga 70 km/h. Heidab pilgu peeglisse ning näeb: tema kannul jookseb Stirlitz ja teeb näo nagu jalutaks.

15.
"Madu," mõtles Stirlitz. "Stirlitz," mõtles voolik.

16.
Stirlitz ja Müller tulistasid järjekorras. Järjekord hõrenes kiiresti.

17.
"Stirlitz, te olete juut!" käratas Müller. "Ma käsin teid maha lasta!" "Vale!" hüüatas Stirlitz ägedalt. "Ma olen venelane!"

Jäneste kiriku esimene arvustus üldse

Tuleviku teatriteadlaste peale mõeldes, kes mitte "Jäneste kiriku", vaid selle esimese blogiarvustajaga tutvust ja uurimust ja igasugust muud põnevat seksi teevad, olgu ära toodud ajalooline tõde:

"Jäneste kiriku" esimene arvustus üldse ilmus kaks päeva peale esietendust, esmaspäeval 09.12.2009 blogis "Teater nõuab nuppu".

Minu enese jaoks oli see kirjatükk liiga tugevalt intellektuaalse kallakuga. Alles teisel vaatamiskorral, viimasest reast mängu jälgides tabasin: jah, Becket ja tema Godot on täitsa olemas, ja puu ka, mille all Vladimir ja Estragon jaurasid.

Ainult et see puu on horisontaali pandud.

Tänud kirjutajale vähemalt tagantjärgi. (Mu esimene reaktsioon, nii suuline kui ka kirjalik, oli veidi karvane ja turris, nagu kaks päeva vihmaveetünnis ligunenud siilipojal, kel hing siiski sisse jäänud.)

Mul elab Kundas sõber K

Mul elab Kundas üks sõber.

Ta meenutab välimuselt esimese video lauljannat (Ka tema huvitub matemaatikast)


Seespoolt meenutab ta teise video sisemust.


Kui mu sõber tõmbab vesipiipu, tulevad talle pähe hääd mõtted. Aga selles pole erilist miskit. Eriline on mu sõbra puhul see, et tema teeb oma mõtted teoks.

Ta on mulle lausa kallis.

Olen elule ja maailmale tänulik, et sihuke persoon siin maamuna peal ringi silkab.
Mingu tal ikka hästi.

Issist sai isa, ainsa hetkega

Only after stepping on a lego in the middle of the night and ignoring the pain in order not to wake up the little princess I was carrying to bed did I realize that I was really a dad and not just a father.

Alles siis, kui keskööl paljajalu põrandale unustatud legotükile otsa astusin ja röögatuse alla surusin, et mitte üles ajada tillukest printsessi, keda parajasti voodisse viisin, mõistsin: olen isa, mitte lihtsalt issi.

Allikas: One sentence stories

Jäneste kiriku esimene lehearvustus

Targa inimese poolt kirja pandud, üllataval kombel Maalehes

Täitsa tore oli lugeda. Ei ühtegi apsu, mis vastu hakkaks.

Eriti lauset:
"Ja see pole ainus ootamatu pööre ajaliselt alla tunni kestvas jõululoos, mis köitis juba läbimängul jäägitult nii väiksemaid vaatajaid kui ka nende vanemaid, pannes naerma isegi lavamehed. "

"Vahitorni" konkurent

Herr Wimberg sõnasteles kord
oma blogis märkimisväärsest
ajakirjast - "Vahitorni" hirmsast konkurendist,
mis minule - ajakir jade kogujale - oli sootuks tundmata.

Ma küsima, kas ajakiri nihuke,
millest herr Wimberg kirjuti, on olemas see päriselt.

Mispääle Contra won Connula
minule kena lingi pihku pistis
ja kui ma selle avatud sain
täitusid mu sõõrmed magusatest
ja süüdimatutest vaimukeerutuste
aroomidest.

Sinugagi jagama neid
lahkelt olen nõus
oo lugeja, kes armastad
sa vaimupingutusi,
mis maalähedasteks nobedasti muutuvad.

Nii rikkamaks on saanud
minu kogu päevakaja ületavaid
kirjatükke ja laienenud
armsa emakeelse leha
täiel rinnal sissehingajate ring

Bob Dylan meets the Beatles

Yekati jee
Bob Dylan ja neli vennikest Liverpoolist.
Multikas
Fanni

You´re quite funny
You are quite cool
You are quite funny, man
jne

Valner Valme kirjutas Postimehe AKs, et Dylan on välja and 57 plaati, toonud au sisse folkroki, teinud tosina kannapöördeid, tema võib nüüd lõpuks ka jõuluplaadi teha, miks mitte.
Ta võiks isegi ABBA kaveritest plaadi teha, ikka oleks huvitav.

Nüüd ma kuulengi vaimukõrvas Dylanit kähiseval häälel laulmas:
Everybody screamed, when I kissed the teatcher
Või mis veel vingem
Oo-oo -Dancing Queen, young and sweet...
Või siis
I started to sing before
I started to talk...

Millest räägivad jänesed kirikus

Aron Urbile

Mitugi inimeselooma, nende seas ka ajakirjanikud, on teada taht, mismoodi see näidend ja lavastus sündis.
Ma ei viitsi enam jahvatada, siit saab siis lugeda ja asja sisse pugeda.

Millest kõnelevad jänesed kirikus

Minimononäidend Rakvere teatri jõuluetenduse "Jäneste kirik" teemadel
TEGELANE: AE, üks kahest "Jäneste kiriku" autorist.
KOHT: New York, psühhoanalüütiku kabinet.
AEG: Parajasti praegu
Täpsustus: Et see lugu on sündinud Virumaa Toetaja (kõige õigem nimi) kultuuritoimetaja Inna Grünfeldti ettepanekust, et "Jäneste kirikust" võiks rääkida kuidagi vähe vallatumas vormis kui muidu, siis kujutatagu ette: tegemist on mitte intervjuuga vaid psühhoanalüütiku ja patsiendi vestlusega, psühhoanalüütik on tasemel, mitte sihuke, kes pihtimuse lõpus küsib: "Kuulge, kust te need kingad saite?" ning analüütik on vähe IG moodi. Sihuke mõistatuuslik, mõistev ja alailmata muigav.

No nii. Millest me täna vestleme?
Doktor, teate, mm... ma käisin pojaga metsas, looduse õpperajal...
(julgustavalt) See teeb head.
Jah, poiss oli nädal aega haige olnud, toas ja arvutis istunud. See oli õpperada, seal olid sildid...
(veidi kategooriliselt) Ehk räägime siiski te muredest?
Oeh. Olgu siis. Doktor, need karud ja jänesed, ja koer, oeh, oooh, see koer, nad ei jäta mind rahule. Nad tulid jälle mind kiusama.
See on ju nii vana lugu! Vahepeal jõudsite juba kõik unustada!
Jah-jah! Jaaaaaaah.
20 aastat tagasi hakkas see kõik peale. Kõigepealt tuli koer, eks ole. Te soovitasite lihtsalt mul oma nägemus kirja panna.
Sain mingiks ajaks rahu.
A siis tuli see karu, kes tahtis teada, misasi see inimeste maailm on? Ma panin selle loo ka kirja. A siis hakkasid karud ja koerad omavahel rääkima. Oeh. Oi-oi-oi. Ooooi.
(rahustavalt) Rääkige edasi.
Ja siis hakkas üks teine inimene, kelle nimi on Lennuk, ka kõiki neid tegelasi nägema, ta tiirutas mu ümber, tuli jutuga, et...
Inimene, kelle nimi on Lennuk? Kuulge, see kõlab...
... uhkelt? Ärevakstegevalt? Nagu kinnismõte? Just, täpselt. Aga on olemas selline inimene, ausõna.
Kummaline!
See pole midagi. Kui Lennuk hakkas koera ja karusid nägema, ja mu ümber tiirutama, ja aru ma ei saanud, on ta pommitaja või hävitaja või hoopis helikopter, no siis ta leidis, et jäneseid on kuidagi nagu solvatud, et neid nii vähe on kuulda ja näha.
Jänesefiilia?!
Ei, ei-ei. Ta kirjutas sellesse näidendisse natuke jäneseid juurde, umbes täpselt kolmkümmend kilo. Ja nüüd on nii, neid jäneseid ja karusid ja koera hakkavad teised inimesed ka nägema.
(Pominal, kahvatudes) Kollektiivne nägemus. Psühhoos?
Ei, see näidend lavastatakse ühes toredas teatris... Kes tahab, tuleb vaatama.
Ah soo!!! See on näidend!!! Ah nii! Mul lipsas see kõrvust mööda. (Naerab) Ja seal hakkavad etendused toimuma.
Just.
(Itsitab kõõksumiseni) Ma juba mõtlesin tablettide peale. Epideemilise hulluse vastu.
Näidendi kirjutamine on natuke nagu vastupidi ajakirjandus. Aga palju parem. Ajakirjanik läheb, nuhutab elu ja inimesi, kirjutab loo. See on alati vaesem ja lahjem kui elu ja need inimesed. Kui kirjutad näidendi ja see lavale pääseb, on see alati rikkam ja värvilisem, kui su visioonid.
Ja see on nii hea tunne! Näha neid olematuid tegelinskeid äkki kõva häälega rääkimas, ringi kargamas, mõõgaga vehkimas. Ei mäletagi, mil ma end nii terviklikuna tundnud olen.
Teater, see on tore.
Teater on nagu elu. Elu ei ole kunagi puhas, veatu ja sirgjooneline. Teater ka mitte.
Kas see ei tekita teil pingeid, et...ee, Lennuk te näidendit natuke ümber on kirjutanud?
Absoluutselt vastupidi. Mõelge ise, keda on Urmas Lennuk dramatiseerinud? Hemingway, Leskov, Tammsaare jt surematud klassikud. (Irooniliselt) Ma tunnen end selles seltskonnas vägagi hästi.
Millest see tükk räägib?
See on muinasjutt, you know. Ja muinasjutt räägib ikka inimestest. See muinasjutt räägib sellest, et inimene peab oma sisemise hääle üles leidma, you know. Ja et väline hääl, mis kõikide kõrvu jõuab, ei pruugi õige olla. Ja veel sinna juurde Kõige Tähtsamast, you just name it...
Aga pealtnäha on see lihtsalt üks tore ja põnev lugu. Karust, kes läheb maailma ja jänestest, kes seal maailmas end äkki vabana tunnevad.
Sel juhul pole ju teil muret miskit?
Muret? Näitlejatel ikka natuke on, lavastajatel ka ja kunstnikel ja teistel, aga see on rõõmus mure.
Lennukil oli vahepeal suur mure. Tema soovis, et igal etendusel oleks 2 last, kes hakkaks mõtlema, misasi see ühiskond on. Sellega on hooletu, mul on meilboks väikeste inimeste kirju täis, kes kõik lubavad sel teemal mõtlema hakata.
Aga te ise?
Mul omal... Ma olin vist III või IV klassi poiss, igatahes nii suur, et ema lasi mu üksinda teatrisse. See oli näärietendus. Väikevend ja Karlsson. Pärast oli näärivana, igaüks sai kommipaki, mina ka.
Nii.
Mulle etendus eriti ei meeldinudki, sest raamat ise meeldis mulle nii väga: Ja aru ma ei saanud, kuidas üks täiskasvanud mees Väikevenda võib mängida. Aga näärivana oli tore, kommipakk oli mõnus, oli palju rahvast, lauldi ja naerdi, etenduse ajal ja pärast ka, ja kõigest sellest jäi mu sisse arusaam, et teater - see on mõnu.
Kui igal etendusel ühe väikese inimese sisse see arusaam jääb, ma olen siis jummalast õnnelik. Aga...
Aga...
Teate, doktor, kui ma pojaga metsas käisin, õpperajal, seal oli silt. Jäneste kohta. Ja seal oli kirjas: "Jänese elu peamine eesmärk on olla pisikiskjatele söögiks!"
(Muigab) Ei mingit identiteedikriisi.
Me lugesime seda lauset, mõtlesime, tõmbaks joone alla. Ma ei suutnud poega kiusamata jätta, küsisin, et mis sinu elu peamine eesmärk on. Poeg vastas tõredalt, et igatahes mitte söögiks olla. Vaat, kui suured inimesed selle peale mõtleks sekundiks, selle eesmärgi...
Siis mul poleks enam muret mingit.
Kui mitte...
(Ootusärevalt) No-o-h?
Ma olen ühe näidendi kirjutanud, nüüd see pääses lavale, sellega on oki-toki.
A ma olen elus ka ühe luuletuse kirjutanud, hirmsasti tahaks seda kellelegi ette lugeda.
(Kergenduses) Laske tulla. Lugege kohe kõva häälega.

Hääl
KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE,
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE!!!
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE.

KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE,
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE???
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE???

MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KUULATES KOPUTUST SÜDAME PÄÄLE,
ÄRA SA LÕPUKS TUNDA VÕID HÄÄLE -
HÄÄLE,
MIS KOPUTAB -
SÜDAME PÄÄLE.

Pedofiilide lohutuseks

Ühel õhtul aastal 2007 lipsas “Aktuaalsest kaamerast” läbi uudis, et Prantsuse president Nicolas Sarkozy teatas haigla avamisest retsidiivsete pedofiilide jaoks. Sarkozy väitel vabastatakse selle haigla patsiendid vaid siis, kui ollakse absoluutselt kindlad, et nad edaspidi ühiskonnale enam mingit ohtu ei kujuta.

Mõtlesin sellest kuuldes Toomas H. Liivi, Eesti kuulsaima pedofiili peale. Liiv on ka võrratu meediamanipulaator, suurepärane teiste ja enese pimestaja.

Miskit täpset ma prantslaste pedofiiliaravi kohta pole viitsinud uurida, kuid usun, et ravi koosneb patsiendi pikaajalisest koostööst psühholoogide, psühhiaatrite ja terapeutidega ega piirdu skalpelli haaramise ja nende pallikeste mahakaksamisega, mis meesterahva elu juhtima kipuvad. Ja THL on intelligentne mees, asi tal prantsuse keel ära õppida ja end ravile sokutada.

Pedofiile on meil Virumaalgi. Rõõmustagu uudis neidki.

Nüüd, pärast Kaur Hansoni keissi, on mu rõõm kahekordne.

Sest Eesti Vabariigil pole varsti muud võimalust, kui taoline professionaalsel tasemel haigla siingi maal avada. Asi on selleks piisavalt tõsine...

Pildil: uut tüüpi haigla patsient kannatamatult haigla avanemist ootamas.

Raamat, laps, puu

Kirjutada raamat,

teha laps,

istutada puu.

See Jose Marti üleskutse

on omajagu ökoloogiline.

Sest millele sa kirjutad

raamatuid, kui pole puid,

ja kellele sa kirjutad

raamatuid, kui ei ole lapsi.

Kõigest saab kord muld,

aga mullastki kasvavad

uued puud ja raamatud,

kirega loetud raamatutest

uued lapsed.

Puud, lapsed ja raamatud

on sama aineringe osad.

Mõnus on istuda

puu all ja lugeda lapsele

raamatut.

Timo Maran

Poistel POLE kooliminekuga kiiret

Panen siia üles ühe oma vana loo eesti hariduse jaoks revolutsioonilisel teemal. See ilmus nii 5 aastat tagasi. Hiljuti avastasin, et täpselt sama seisukohta toetab Lauri Leesi

Selline lihtne muudatus tasandaks tublisti lõhet klassis poiste ja tüdrukute vahel ja oleks lihtne teostada,

Poistel pole kooliminekuga kiiret

Alljärgnev dialoog ei ole üldkehtiv retsept. Ei pea kõigile sobima ega sobigi. Teie poeg peaks minema esimesse klassi, teil aga millegipärast kripeldab südames. Jätame kõrvale asjaolu, et järgneva vestluse osalistest on üks koolijuht ja teine reporter. Vestlus toimub kahe isa vahel.

Andry Ervald (AE): Olen mõelnud Tallinnasse ehitatava kooli peale, kus plaanitakse sisse seada eraldi poiste ja tüdrukute klassid. Ülo Vooglaid, igati tark mees, juhib seda. Teate sellest projektist?

Aivar Part (Rakvere gümnaasiumi direktor, AP): Eks ma loomulikult olen kuulnud.

AE: Ma siis avaldan oma arvamust edasi. Väitmata, et mul õigus on.

AP: Mina isiklikult kahtlen selle mõttekuses, et poisid ja tüdrukud peaksid algastmes eraldi õppima. Eraldi klassid võib ju teha, aga niikaua, kuni klassi ees on naisterahvas... Mitte iga naisterahvas ei suuda poisi nahka pugeda.

AE: Mina kahtlen Vooglaiu nägemuses, sest olen ise poisteklassi õpetanud, naljakal kombel õppis mu käe all ka Vooglaiu enese poeg. Ja peale tema veel kokku 20 poissi. Oi, ma olin hädas. Mis siis, et ma naissoost ei ole. Hea küll, olin algaja õpetaja. Kuid panin tähele: nendes tundides, mis tüdrukutega koos olid, läks õppimine kergemini ja ülalpidamine oli kah poistel viisakam.

AP: See on kahtlemata nii. Tüdrukud on ikka eeskujuks.

AE: Siiski pean Laagri koolile pöialt. Mida rohkem on Eestimaal erinevaid koole, seda parem. Aga vahetevahel olen naljaga pooleks tõsiselt mõelnud, et ühte tüüpi kool on Eestimaal puudu. Kuhu poisslapsi võetaks vastu mitte näiteks 7-, vaid 8-aastasena. Selle avastuseni jõudsin oma poja kaudu.

Meil oli nii, et poiss oli pea poolest igatpidi tubli ja nutikas, aga ei meeldinud talle, kui liiga palju inimesi kokku tuli. Ei olnud piisavalt eneseusku, et võõraste seas läbi lüüa. Sünnipäev on tal detsembris, oleksime võinud ta kooli panna, aga ootasime aasta.

AP: Siis detsembris sai ta 8, jah? Meil oli sama lugu. 7 sai meie poiss oktoobris, kaks nädalat seaduse kehtestatud tärminist hiljem, mis andis mulle võimaluse hoida teda aasta aega kodus, nii et ma panin ta seitsmeselt kooli ja kahe nädala pärast sai ta esimeses klassis 8. Tegin seda teadlikult, mäletan väga selgelt, et oma kasvus olin ma pikka aega väga aeglane. Mul läks kasv lahti keskkoolis. Ja tema on mul praegu veel lühike.

AE: Mina jälle olin kiire kasvuga ja pikk ja kohmakas ja sain koolis ikka kolki, et vähe polnud. Poiste maailmas loeb, on sind mõtet togida või mitte. Kuid poiste aeglasem kasv on ju üldse põhjamaise inimese eripära.

AP: Valdavalt jah. Võrreldes tüdrukuga võib öelda, et poisid stardivad jupp maad aeglasemalt.

AE: Ene Nool, linna algkooli direktor, mainis, et tüdrukutel hakkab lugemisega seotud ajukeskus tööle 5-, poisel 8-aastaselt. Ja nendib, et asjast räägitakse, aga miskit ei tehta. Ega tema pole ainuke, kes seda infot valdab. IGA PEDAGOOG TEAB SEDA.

AP: Võib küll olla. Selles mõttes, et nad oleksid tasakaalus, tundub esmapilgul väga ahvatlev, et teeme soolised koolimineku ajad erinevad. Siis on stardipositsioon ühesugune. Kas see on hea? Olen mõelnud, et elus on ju nii, et naine saab enne küpseks. Valdavalt luuakse perekond ka nii, et naine on natuke noorem. Kas selle taustal ei võiks ka poiss koolis veidi hiljem startida. Oleks see paha või mitte?

AE: Ma ei tea. Meie ju ei ehita uut koolitüüpi. Lihtsalt arutame omavahel. Sina isa ja mina isa.

AP: Sama hakkab silma, kui vaatan kooli rahvatantsurühmasid VI - VIII klassini. Kummaline on näha, et rühmas on koos päris tõsiste naiselike algetega tüdrukud, keda tantsitavad poisikesed. Erinevus selles eas on selline.

AE: Selles eas lööb jah naiselikkus väga äkki välja.

AP: Selles eas kukub side partnerite vahel ära. See on aeg, mil poisil alles natuke hakkab mingi mehelik tunne tulema, tüdruk tunneb juba huvi vuntsidega noormeeste vastu.

AE: Kuidas teie poiss õppimisega hakkama saab? Meie oma pole ühegi ainega jännis ja jääb õppimisest jõudu üle muid asju teha.

AP: Meie oma on iseloomult selline rahutu ja elav. Koduse õppimise juurde peab teda sundima. Mu abikaasa on ka õpetaja, tema jaoks on asjad professionaalselt selged. Kus tuleb sundida ja kus võiks järele anda. Poisile peab kogu aeg ütlema, ”kas sul on tehtud?”, “hakka nüüd tegema”. Me võime selles abikaasaga isegi mõnikord eriarvamusel olla. Ma ütlen, et kui kogu aeg korrata “vaatame üle”, “teeme koos ära”, et siis ei teki tal iseseisvust. Kui oleme kahekesi, on mu küsimus “on sul õpitud?”. Pärast naine heidab mulle ette, et näe, see jäi poisil tegemata.

AE: Minu meelest keegi ei jaksa iga päev silma peal hoida. Meie katsume käepärast olla, kui tal on vaja midagi arutada.

AP: Tema jaksab. Tal on õpetajana see sisemine tunne, et peab teadma, kuidas õppimisega on. Võib-olla isad tegelevad rohkem asjadega, mis kooliga pole otse seotud. Mul näiteks on väga hea meel, et poisile suusatamine meeldib.

Alguses nägime sellega päris kurja vaeva. Ostsime poisile suusad ja vedasime Mõedakule. Need esimesed sammud! Ta siunas ja sõimas mind. Mitu korda mõtlesin, kas see tekitab tal vastikust. Ei tohi ju üle piiri minna. Vist läks õnneks. Nüüd üritame talviti ikka sõitmas käia ja ta vahel võtab sõbra kaasa. Ja siis tal on hea meel. Püüab olla asjalik ja teisi juhendada. Tema on läbi valu ja vaeva saanud selle asja endale selgeks.

AE: Kas teil selliseid momente on pojaga, et arutate mingitel teemadel. Kooliteemadel või ilmaasju?

AP: Muidugi. Minul on natuke raske, sest olen samas koolis koolijuht. Pean hoolega vältima, et mingit kõrvalmaiku ei jääks, et ma tema kaudu koolielu uurin.

AE: Jätame koolielu kõrvale. Kuidas ilmaeluga on?

AP: Mis tal viimati huvi äratas, olid olümpiamängud. Antiik- ja tänapäevaolümpia. Olümpiaga alustati uuesti ju üle saja aasta tagasi, aga tuli välja, et “enne oli ka”. Tema ei saanud aru, mis see “enne” oli. Mis see “antiik” on? Siis tekkis tal ajamõiste.

AE: Meie oleme teinud nii, et kui poiss näost kahvatuks läheb ja silme alla rõngad tulevad, jätame ta koolist koju.

AP: Meil niisugust asja pole. Küll on, et ta mõnikord närviliseks läheb. Vaheajad on lapse jaoks väga vajalikud. Just enne sügis- ja kevadvaheaega, siis ta on tõesti väsinud ja hakkab rääkima, et peaks nüüd tulema vaheaeg. Jõulude aegu nii ei ole, seal on igasuguseid muid üritusi, mis kompenseerivad.

AE: Kas teie poiss jaksab kooli kõrval midagi muud teha?

AP: Mis on huvitav, et ta läks muusikakooli ja valis omale pilliks kitarri. Võtab pilli pihku, noodilehed on ka ees, ja tinistab. Kui küsid, et mis sulle seal meeldib, ütleb: “Ma ei tea, mulle kitarr meeldib.”

AE: Kuidas teie peres tunnustamine käib?

AP: Väga lihtsalt. Ilmselt mingi märksüsteem on igas perekonnas. Vanema jaoks peab olema selge, milline hoiak, suhtumine, sõnaline ütlemine – kogu see komplekt, mis su enese seest tuleb, mis selle juures lapsele oluline on. Tõsiselt peab ütlema: “See on sul küll... Ahaa! Sa tõesti tegid selle ise või.” See peab seest tulema ja siiras olema.

AE: Jäägitult siiras.

AP: See on lapse jaoks kõige suurem stiimul. Sa võid talle šokolaadi osta ja muid asju, aga kui sa näitad üles üllatus- ja lugupidamismomenti koolitöö või tema enda ütlemise või mõtte kohta. “Kas sa tõesti mõtlesid selle ise välja või?” See stimuleerib teda.

AE: Mina ütlen:”Mm, mina poleks seda küll osanud.”

AP: See on tunnustus! See paneb lapse kasvama. Ta tajub ära, et sina isana või emana oled üllatunud mingi ainult temale omase teo või mõtte üle.

Luuleteraapiaga seagripi vastu

Tegemist on siinses blogis varemgi tunnustatud, aga laiemale üldsusele üldiselt tundmatu poeediga, tema luuletusega ta esimesest loomeperioodist.
Loomingu kvaliteedist annab aimu asjaolu, et ehkki tundmatu, ent palavalt armastatud poeet kirjeldab siin kevadgripi nimelist üksikjuhtumit ning mainib linnugrippi, on tegemist üle- ja üldinimliku teosega, mis kõlbab manustada ka seagripi nimelise tõve eel- või jääknähtudega võitlemiseks.

Täna väsimus on suur,

ei mind aita ravikuur.

Ei mind aita kõik need arstid,

arstid suremas on SARS-i.

Mida me küll teeksime?

Sööksime vist keeksi me?

Aga väsimus on SUUR,

tuleb võtta ravikuur.

Sisse võtta need tabletid -

arstitädi istub letis.

Ah nüüd tulebki mu kord.

Arstitädi üsna morn.

Ütleb: väsimus sul suur,

osta jaanalinnu puur.

Jaanalind see närve trambib,

võtab ära kevadkrambid.

J.E.

Olen tapnud 2732 inimest (Sõjamehe pihtimus)

See algas märkamatult, tasahaaval. Järk järgult.
Ma ei teadnud, et ma nii verejanuline olen.
Algus oli vaevaline. Hoidsin ühes käes nuia ja mu põlved värisesid.

Siis poeg näitas, kust saab omale hea noa osta. Ja korralikud saapad, mis jalgu kaitsevad.

Aga lahingutes oli raske. W ja A ja Siga pidi hobust juhtima, hiirega mõõka keerutama. No ei ole harjunud sedasi kahe käega korraga tööd tegema.

Eks poja siis aitas. Mina juhtisin klahvide abil hobust, tiirutasin lahinguväljal, tema vehkis hiirega, st mõõgaga. "Perfect father and son activity," kiitis poja omaette.

Nii ta hakkaski tasapidi tulema.

Ja praegu just vaatasin, mul on 2732 ohvrit, nende seas talumehi, vibulaskureid, jalaväelasi, rüütleid, väepealikke...

Tore mäng on Mount and Blade.

Rein Raua 2 sekundi novellid

Raua Reinu kahe sekundi novellid on võrratud.

Kõige viimases on ta avastanud, et kiirtoidurestorani külastajate seas on ülekaalus ülekaalulised, eelviimases nendib autor, et "adventilaator on käivitunud", enne seda annab ta nõu Kaarinile lennata koos Jüriga (Lenda Jüriga, Kaarin)

Kas teate veel novelle, mida ühes lauses kolm tükki ümber jutustada saab?!

ROHKEM ON SIIN

Tarantino kui väärt tõbras

Vaatasime Joonaga Tarantino viimast filmi Inglorious Basterds.

Tüüpiline Tarantino - gripping - (eesti keeles pole sõna, mille tähendus oleks samas kinnihaarav, kinnihoidev, haigusega seotud, haigettegev.) Ka teisel ja kolmandamal vaatamisel.

Tüüpiline Tarantino: palju mõttetut möla, mida vaatajana pingeliselt jälgid. Ja killud: "How to make your way to Carnegie Hall? Practice."

Tüüpiline Tarantino: sadismi ja verd ikka kapa ja kahega, aga samas on tunda, et ta paneb selle kõik sisse, sest armastab oma vaatajat.

Tüüpiline Tarantino: hea ja ootamatusi täis käsikiri (Hitler ja tema sajad kuuliaugud kasvõi,) palju vihjeid, millest oma lugu ehitada, suurepärane jutuvestja taju.

Tüüpiline Tarantio: tugevad näitlejatööd suht tundmatute tegijate poolt.

Tarantino Top 3:
Pulp Fiction

Death Proof

Inglorious Basterds

No ja lisaks sebis ta omal ajal Uma Thurmaniga.
Krt, mõni tõbras lihtsalt on tegija.

Nuputamist (eriti) nutikaile

Oleks mul võlukepike, ma võluksin end jälle matemaatika tundidesse, esimesest klassist peale, ja õpiksin ainult selle õpiku järgi. Oh. Oh oleks mul võlukepike, ma võluks... esimesest... selle õpiku ... Oh, ....mul... võluks.... järgi....
Mõned näited.

*Hästi väljaõpetatud tuletõrjuja on see, kes oskab end kiiresti riidesse panna. Kui keskmine hästi väljaõpetatud tuletõrjuja tõmbab püksid jalga kolme sekundi jooksul, siis mitu paari pükse tõmbab hästi väljaõpetatud tuletõrjuja viie minuti jooksul?

*Kaks arvu, 5 ja 3, jõudsid kord punkti, kus vahetevahel on vahedel vahe vahel. Ning hakkasid seal oma vahet otsima. Mis on 5 ja 3 vahe?

*Hunt kutsus oma sünnipäevale 3 põrsakest, 7 kitsetalle ja 1 Punamütsikese. Mitu isuäratavat külalist kutsus hunt oma sünnipäevale?

*Ühel andekal kunstnikul oli valge koerake, mustvalge televiisor ja elu täis halle argipäevi. Kunstnik ostis 45 purgitäit erinevaid rõõmsatoonilisi värve ning asus töö kallale. Mustvalge teleka värviliseks muutmise peale kulus tal seitse purki värvi. Kolm korda rohkem kulus tal valge koerakese kirjuks võõpamiseks. Mitu purgitäit rõõmsatoonilisi värve jäi kunstnikul oma hallide argipäevade rõõmsamaks muutmiseks?


Allikas: Grigori Oster "Zadatšnik"

Mannu mälu

Mul on au tunda ühte (tegelikult paljusid, aga jutt on siin ühest) imelist inimest. Ta nimi on Mannu.

Ta on imeline nii seest kui väljast. Ta õpib Tartus konnade ja inimhingede lahkamist.

Tean teda juba 20 aastat, meil on omad naljad.

Korra olid meie suhted äärmiselt pingelised, ta oli siis kusagil neljane ja ma tahtsin hetkeks tema kaisujänest (või mis iganes elukas see oli) laenata, aga Mannu vaatas mulle silma, silmis vihkamine.

Aegajalt peame Mannuga tähelepanuväärseid telefonivestlusi. Meie viimane vestlus keerles jõuluteemade ümber, Mannu teatas, et ta usub kategooriliselt kindlalt päkapikke.

Aga jõuluvana, küsisin mina
Tema on veidi müstilisem tegelane mu jaoks, teatas Mannu. Tema puhul ma nii väga ei arva, et ta olemas on.
Aga ma ei lase end sellest segada.
Ma olen endal välja arendanud sellise mälu, et kui ma esimesel advendihommikul ärkan, teen silmad lahti ja näen jõulukalendrit, siis ma rõõmustan väga ja mõtlen, et kuidas see küll siia sai. Ja ma olen meelega ära unustanud, et ostsin selle kalendri ise eelmisel ühtul Konsumist.

See ei ole haugi mälu, see on Mannu mälu.
Sellist mälu soovingi kõigile, vähemat jõulude paiku.

счастливый и пьяный и что-то важное между

Tema on Zemfira. Mina olen Kärt. Temast ei tea ma suurt midagi. Keegi on teda nimetanud seelikus Kurt Cobainiks. Mulle see võrdlus väga ei meeldi, mulle on alati natuke rõve tundunud, kui Kurt Cobaini seelikus või kleidis näidatakse. (Mu meelest tuleks need videod hävitada. Igaveseks.)

Aga Zemfiral on üks lugu, mis on väga oluline (video on allpool). Mitmel põhjusel. Esiteks on see uskumatult ilus. Vaata neid imepisikesi näoilmete muutusi, kui ta laulma hakkab. Ja saa aru, mida ta laulab sel ajal, kui ta ilme muutub. Ohh..

Teiseks oli see esimene ja tegelikult ka viimane lugu, mille ma suutsin vene keelest omakeelde tõlkida. Sellest ajast peale olen ma ringi käinud, need sõnad peas keerlemas. мне ужасно нравится, как ты выглядишь в этой нелепой шапочке.. (Ma arvan, et see tähendab: mulle hirmsasti meeldib, kuidas sa välja näed selles totras mütsis.) Võid täiesti kindel olla, et kui sa mind kusagil näed ja ma parasjagu millegagi või kellegagi ei tegele, kuulen ma neid sõnu. Enda peas.)

Dylan ja hiphop

Dylan olla hiljuti and intervjuu, ja mainind sääl, et peab räpist.
"Ma ei kuularäpiraadioid, räpiplaate ega käi räpikontsertidel, aga mulle meeldib riimimine puhtalt riimimise pärast. Minu arvates on see hämmastav kunstivorm."

Nii ongi, sama siin.

kena oleks old, kui see sissekanne riimitud oleks old, aga näe, pold see päev, kus jookseks riim, mõte lõpeb siin.

Võtke kätte taskurätid, pange valmis käterätid

Sest see laul on
nii kurb
nii kurb

Otši tšjornõje...
... ah, kak ljublju ja vas..
kak bajus ja vas...

Isadusest (Michael Jordaniga)

Nüüd tuleb üks veider küsimus. Sina kaotasid oma isa, mina enda oma. Ega sa kuskil oma tagumises ajusopis ei mõtle, et äkki see on Jumala karistus selle eest, et oled edukas?

Ma arvan, et see on Jumala viis teada anda, et mul tuleb täiskasvanule kohaseid otsuseid ilma isa abita vastu võtta. Kui on vaja otsuseid teha, räägid ikka oma vanematega, kes on sind tundnud sellest ajast, kui olid tattnina. Nüüd pean ilma isa õpetuste ja abita otsuseid vastu võtma. See on test. Nii ma arvan.

Mina ja sina oleme ühed vähesed õnnelikud mustanahalised, kellel olid isad.

Tõsi.

Ma mõtlen, et kaotada isa, kui enamik, keda tean või kellega koos olen üles kasvanud, isegi ei tea oma isa. Kõige rohkem ajab mind närvi, kui näen tüüpe, kes on sama vanad kui mu isa, aga kel pole sittagi. Lähen kodukanti tagasi ja näen mingit kuradima joodikut, kes on 60 ja lihtsalt tšillib. Aga mu isa on läinud. Kas sind ei aja selline asi endast välja?

Minuga on samuti - kui kellelgi on laps ja ta ei kanna lapse eest hoolt või laseb jalga. Ajab närvi küll. Kui tegid lapse, siis kanna ka hoolt. Sul on vastutus. Mitte et jooksed ringi, naudid elu ja naine või tüdruk kannatavad. See on kurb ja musta kogukonda ka ei aita. Kindlasti kohtab see laps tulevikus igasuguseid probleeme, kuna tal polnud mõlemaid vanemaid. See on tänapäeval üks meie ühiskonna probleeme. Üks neist.

Chris Rocki intervjuu Michael Jordaniga Vibe 1997. Vibe Parimad intervjuud 1992-2007 Üle Õla 2009